Mitte neile koduses Läänemere vees vaid jalgupidi Ontario järves, Sunnyside’i rannas, Humberi jõe suudme lähedal. Foto, kui olulise paiga jäädvustamine. Siinsamas lähedal on möödunud minu esivanemate Eestist võõrsilolev elu ja minu enda esimesed kümnendid. Rand, lähedalolevate tänavate, kiirtee ja raudtee ristmikud, park ja haigla – kõik on pere ajaloos märgilise tähendusega, seega ka foto, eriti kaugelt vaadatuna. Küllap kunagi tunnevad mu lapsed seda fotot vaadates sama mida mina, kui seisan paljude Eesti veekogude kaldail: “Siin see kõik toimuski. Ja mina ka varbaga sees.”
Foto: Riina Kindlam
Istun Tallinnas ja sirvin fotosid läinud suvest; nii peas, kui arvutis. Inimesele, kes väga tahaks, aga ei saa kuidagi hakkama enne magamaminemist päevikusse kirjutamisega, on fotoderodu asendamatu pagas. Tegelikult tekivad pildi klõpsamise hetkel tihti iseenesest ka sõnad: pealkiri või kirjeldus, mis on värske ja käeulatuses vaid selles hetkes.
Lõpuks olen õppinud, et paber ja kirjapulk peaksidki fotokotis olema. Hiljem võib muidu selguda, et päris täpselt ei tunnetagi enam, mis põnev seos ajendas seda pealtnäha tähtsuseta asja tol hetkel jäädvustama…
Ma võtsin sünnilinnas Torontos veedetud 2,5 kuu jooksul kõvasti üle tuhande foto. Selle peale raputaks abikaasa tõsise ilmega pead. “Kuidas on see võimalik?” Ometi ei ole tegu priiskamisega, kui filmi ostma ei pea, ega fotosid paberile trükkima. Digifotokas on üks vähestest moodsa aja tehnoimedest, mida olen omaks võtnud. (Muud võimalust sisuliselt enam polegi.) See on hetkede ja asjade püüdmine ja võetu kiire hindamine, võimalikult ka kustutamine, mis ei koorma füüsiliselt ega rahaliselt. Milline luksus! Peaga raputamine ei mõjuta siin midagi, meil igaühel on oma kindel rada käia ja vahel ka (pealtnäha mõnele) kiiksuna näivad ülesanded siin elus antud.
Miks ma nõnda pildistan? Eks ikka jäädvustamise mõttes, tagamõttega, et see inimene või koht paratamatult muutub või kaob. Mängus on ka tohutu vanade fotode imetlus: mis pudelid ammu peolaual olid, mis kingad vanaemal tudengipõlves jalas ja mis lapsele kätte pandud, kes puusärgis lamab. Pildilt nähtu abil hargevad lood ja tekivad kergemini küsimused, mida õnne korral keegi oskab veel vastata. Kui fotodeomanik on taevasse rännanud ja foto taha midagi kirjutatud pole, on olukord keerulisem. Siit ka tungiv palve, järgnevate põlvede nimel…
Naljakas on see, et asjad tunduvad kaduvat ühtviisi kiiresti nii Eesti maakolkas kui Toronto südalinnas. Looduse mahe ajahammas vast ei tegutsegi niivõrd kärmelt, kui palgatud lammutajad ja prahivedajad. Igal suvel Kanadasse tulles pean üle elama väikestviisi šokke, et milliseid puid, hooneid ja muid südamesse kirjutatud maamärke enam ei ole. Pikalt leinama jääda ei saa, kaotusevalu mahutil on ka piir ja siin ongi tore viis, kuidas lihtne fotokapoiss meid aidata saab.
Mõistan vanemate inimeste muret, et fotosid on liiga palju; just paberkandjal, nagu tänapäeval öeldakse. Aga neid saab sirvida nii mõnusasti voodiäärel või köögilaua taga, teetass kõrval. Neid saab salamahti raamatu vahele ja padja alla pista. Postitada, kellegi suureks rõõmuks. Ümbrikus, jah! Kui on soov virnasid vähendada, siis nooremapõlvlased võivad neid arvutiga skaneerida, teha digitaalse pildi pildist, mis enam riiuleid ei koorma. Originaalide väärtus on jätkuvalt kellelegi suur, olgu see siis sentimentaalne järglane või VEMU.
Juuli alguses, kui ma ise Kanadas olin, lahkus manalateele üks minu eakas sugulane Saaremaal, kellel endal lapsi polnud. Ma väga, väga loodan, et tema pärijad, kes ei tundu olevat eriti sentimentaalsete ja ajaloohindajate killast, lubavad Aino fotoalbumid minu hoolde. Paneb lausa mõtisklema, kas selliseid asju tuleks eraldi testamendis mainida… Muidu satuvad veel ohtu. Ühe kuld, teise muld. Kirjavahetused, päevikud, fotoalbumid – jäljed kordumatust ajast ja elust, mida tuleb väärikalt kohelda, et nad õige, usaldusväärse isiku kätte sattuks ja et neist võrsuks head.
Ma tean, et keegi küsib seepeale “Miks? Miks sind peaks sellised asjad üldse huvitama?!”, mis tõttöelda mind alati ehmatab ja solvabki. See on see sama põhjus, miks vanemad inimesed ise neid mälestusi pühaks peavad – nad on nii erilised ja kordumatud; kadunud. Ja kui keegi neid edasi ei anna, siis nad kaovad isegi unedest ja kõnest. Küllap näen seda eredamini kui mõned, kuna sünni- ja kodumaa vahelises liikumises rändaksin justkui ajamasinas. Ma elan seal, kus kõik vanemad kaasmaalased võõrsil tahaksid hinges viibida. Mulle on need kohad kättesaadavad ja tihti tunnengi, et käin seal nende eest, kes ise ei saa ja viibin aastas 1938 või 44. Need, kellele minu heietamine korda läheb, soovitan lugeda suurepärast proosateost “Leskede kadunud maailm”, mille on kirjutanud Eesti uue põlve üks andekamaid luuletajaid 29-aastane Andrus Kasemaa (Kirjastus Varrak, 2012).
Kogesin Toronto viimastel päevadel midagi uut ja imelist. Ühendasime Ehatares külas olles sülearvuti telekaga. Seega muutusid arvutis olevad fotod laiekraan teleka suuruseks ja me justkui kõndisime kõik koos Leisi ja Karja kalmistutel, vaatlesime ning revideerisime sugulaste hauakive. Tundsin sel hetkel, et olen oluliseks vahelüliks, et mu klõpsutamisel on suur väärtus kellelegi, kes on pikalt mõelnud oma esivanemate hauade seisu üle. Ja nüüd saan midagi selles suhtes ka reaalselt ära teha. Ei olegi see kõik üks unelev nostalgitsemine. Suve revideerimine piltide abil jätkub.
Riina Kindlam