Martin Luther oli saksa kristlik teoloog ja augustiini munk, kelle seisukohtadest sai alguse reformatsioon ning kes on oluliselt mõjutanud protestantismi ja ka teiste kristlike traditsioonide õpetust.
Igal väikse rahvaarvuga riigil on vahel tunne, et meid ei tunta maailmas küllaldaselt ning meil oleks vaja end enam maailmale tutvustada. Eks ole see sama tegevus, mida Lennart Meri nimetas omal ajal ka Eesti oma Nokia otsimiseks. Üheks näiteks selles meie riigi tutvustamise vallas, oleks minu varalahkunud sõbra dr Ewald Quaki seni veel täitumata unistus, kuidas Eesti võiks saada palju paremini tuntuks näiteks Saksamaal – kui Saksamaa koondis mängiks jalgpalli meie rahvuskoondisega.
Minu hea sõber oli suur Eesti patrioot, aga isegi tema ei löönud meie lootusi liialt kõrgeks, ja tema arvates ei peaks Eesti koondis isegi Saksamaa jalgpallikoondist võitma, et meie riigi ja rahva nimi miljonite saksa jalgpallifännide ajju lausa graveeritaks. Seni aga, kuni suur jalgpallimasin pole meile andnud sellist võimalust, mängida jalgpalli Saksamaa koondisega, peaks millegi muuga meie riiki ja rahvast Saksamaal tutvustama. Minu arvates 11. juunil 2017 midagi taolist ka juhtus ning siin tuleb tegelikult olla tänulikud saksakeelsele evangeelsele kogudusele (Saksa Lunastaja Kogudus) ja selle koguduse noor aktiivne pastor Matthias Burghardtile ning nende headele sõpradele. Reformatsiooni viiesajanda aastapäeva pidustuste raames on Saksamaa mõjukas telekanal – ZDF (akronüüm saksa sõnadest Zweites Deutsches Fernsehen, stiliseeritud lühend aastast 2001 2DF) on Saksamaa avalik-õiguslik televisiooniettevõte, mis haldab samanimelist telekanalit, mis alustas tegevust juba 1963. aastal) võtnud kavasse kanda sakslasteni Jumalateenistusi ka teistest riikidest, kus olemas saksakeelsed kogudused. ZDF Jumalateenistuste televaatajate arv loomulikult ei konkureeri jalgpalliülekannete vaatajanumbritega, aga see on siiski sedavõrd suur, et Tallinnast Mihkli rootsi kirikust tehtud jumalateenistuse ülekanne, millega kaasnes väga tore ja soe Tallinna ja Eesti tutvustus koos ilusate linnavaadetega, jõudis kindlasti nii paljude televaatajateni Saksamaal, mis seni harva juhtunud.
Tallinnast saksa- ja (osaliselt)eestikeelse jumateenistuse ülekandmine Saksamaa mõjukas telekanalil, oli Saksamaal ja saksakeelses Euroopas hea meeldetuletus, et Eesti on üks Läänemereäärne maa, kuhu reformatsiooni ideed Saksamaalt vaadatuna isegi ootamatult kiiresti jõudsid. Sissetöötatud kaubateedel liikus igasugune informatsioon samuti palju kiiremini kui see info liikus sageli tollal väga killustatud Saksa alade mööda maismaad. Sakslasest meeldivalt naeratava kirkuõpetaja Mattias Burghardti suu läbi jõudis see sõnum kindlasti paremini sakslastele kohale, kui oleks see jõudnud ka professionaalsete ajaloolaste poolt öelduna. Nii ajaloos kui ka kaasajal peame Eestis tunnistama, et siinse piirkonna suurimaks tõmbekeskuseks on olnud ja ilmselt ka jääb paratamatult tänu oma geopoliitilisele asukohale Riia. Usupuhastus siinses Läänemere piirkonnas murdis end läbi, kuna 1524. aastaks oli just Riia linn juba ametlikult protestantliku (ehk uue) usutunnistuse omaks võtnud. 6. mail andis Riia raad käsu kõik Riia toomkirikusolevad liturgilised vahendid konfiskeerida, kuid lubati regulaarseid jumalateenistusi roomakatoliku riituse järgi siiski jätkata kuni novembrini, siis katoliku jumalateenistused Riia toomkirikus lõpetati ja kiriku uksed suleti. Samal ajal võitis reformatsioon kiiresti pinda teisteski suuremates Liivimaa linnades: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Liivimaal teostus reformatsiooni alguses linnareformatsioon (linna raad), mis tõi kaasa linnade iseseisvumise ja kiriku võimu alt vabanemise. Reformatsioon sekulariseeris kiriku varad, nii et valitsejad ja linna raad said neid vabalt kasutada.
Tallinn otsustas uut usutunnistust vanale eelistada 1525. aasta alguses, ehkki ametlikult võeti luterlik usutunnistus vastu alles 1530. aastatel, pärast seda, kui ka Lübeck oli katoliiklusest protestantluse kasuks loobunud. Tallinnas tegutsenud dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu tegevus lõpetati Tallinna rae otsusega 12. jaanuarist 1525 ning ordu ja Püha Katariina kloostri vara kuulutati linna omandiks.
Legendi järgi naelutas Martin Luther 1517. aastal Wittenbergi linnakiriku uksele 95 teesi, kus mõistis hukka patukustutuse sedelite müütamise.
Tartus põhjustas usupuhastuse vastuvõtmine suure tüli Johann Blankenfeldiga, kes samaaegselt pidi ka Riia protestantidega võitlema. Blankenfeld, kes jäi kõigutamatult katoliiklikele positsioonidele, keeldus esialgu uueusulistele väiksemaidki järeleandmisi tegemast.
Narvas ja Pärnus möödus reformatsioon rahulikumalt, orduvõimud otseselt jutlustajate tegevusele takistusi ei teinud, ehkki ordumeister Wolter von Plettenberg mõistis karmilt hukka pildirüüsted kirikutes. Väiksemates linnades, mis olid katoliiklike maaisandate tugevama mõju all, jäi uue usu mõju tunduvalt väiksemaks. Paljud linnad võtsid ametlikult protestantliku usutunnistuse vastu alles kas veidi enne Liivi sõda või selle ajal.
Vasallide seas oli suhtumine reformatsiooni väga erinev; esialgu leidis uus usk küllaltki suurt toetust, ent hiljem, kui ilmnesid poliitilised ohud, sealhulgas talupoegade ülestõusu võimalus, muutusid nad selle suhtes tunduvalt reserveeritumaks. Liivimaa, Saare-Lääne ja Kuramaa rüütelkonnad olid luterluse suhtes küllaltki soosival seisukohal, Harju-Viru ja Tartu piirkonna omad aga olid veel 1540. aastatel katoliiklusttoetavatel positsioonidel.
Kõige mõjukam ja järjepidevam reformatsiooni toetaja Liivimaal oli Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern. Samas toetas täiesti ühemõtteliselt reformatsiooni ka ordumeister Heinrich von Galen. Kui religiooniajaloolased vaidlevad ka pool aastatuhandet peale usupuhastuse algust Euroopas, millal see usupuhastus võeti elanikkonna laiades massides omaks, siis palju täpsemalt on dateeritav see vägivald (mida meie aladel ka pildiräästeks nimetatakse), mis oli seotud usupuhastuseliikumisega. Seetõttu murrangulised ajad ajaloos sageli seotud just segadustega, kus ühiskonnas kogunenud pinged otsivad väljaelamist mingi osa elanikkonna poolt päris brutaalselt moel. Ehk sellel foonil võiksime meie ajaloos toimunud iga suuremat murrangut, mis ei toonud kaasa suuremaid vägivallalaineid hinnata nii meie endi jaoks, kui seda vägivallatuse juhtusid tutvustada ka laiemale publikule. Vägivald oli seotud reformatsiooni-usupuhastuseliikumisega meie alal.
Aastatel 1524–1525 toimusid Liivimaa suuremates linnades (Riia, Tallinn, Tartu) pildirüüsteaktsioonid, milles märatsevate rahvahulkade rünnakud olid suunatud kõige vastu, mis seostus roomakatoliku kirikuga: pühapildid, kujud, krutsifiksid, missarüüd, küünlad, kellukesed, orelid, altarid ja missa tseremooniad.
Riias, 6. märtsil 1524 rünnati Riia Püha Katariina kloostrit. Hävitati raamatud ja jumalateenistuse vahendid, mis seostusid paavstliku missaga, 11. märtsil rüüstati Riias Peetri ja Jakobi kirikut. 16. märtsil toimusid taas märatsemised pühapiltide, ristide ja Neitsi Maarja kujude hävitamisega Peetri ja Jakobi kirikus. 2. aprilli rünnati ja rüüstati frantsiskaanide kloostrit, samuti Püha Katariina kloostrit ja dominiiklaste Püha Johannese kloostrit.
Tallinnas rüüstati pühapilte 14. septembril 1524, kui 400–500-pealine sakslastest ja eestlastest koosnev rahvahulk tungis dominiiklaste Püha Katariina, Oleviste ja Pühavaimu kirikutesse, purustas seal pühapilte ja kujusid, altareid ja reliikviaid, mida peeti vana usu sümboliteks.
Tartus toimusid pildirüüsted 1525. aasta 7. jaanuaril, pärast Melchior Hofmanni jutlust, kui rahvahulk liikus Tartu Maarja kirikusse, kus viskasid välja kirikus teenistust pidava preestri ja lauljad ning purustasid roomakatoliku idolaatriaga seotud esemed. Tartu vana Maarja kiriku järel suundusid linlased ja noored Tartu Jaani kirikusse, kiskusid maha altarid, purustasid pühapildid ja oreli. Tartu Jaani kirikust suunduti dominiiklaste Püha Maarja Magdaleena kloostrisse. Lisaks roomakatoliku kirikutele rüüstati ka vene õigeusu Nikolai kirik. 10. jaanuaril rüüstas taas 200-pealine rahvahulk Tartu toomkirikut; mässu käigus hukkus kaks sakslast ja kaks eestlast ning 20 inimest sai vigastada.
Reformatsiooni viiesajanda aastapäeva tähistamise sõnum erineb varasematest juubelitest, sest üha enam räägitakse kristlikus kirikus toimunud üldisest usupuhastusest, mis vaatab seda protsessi enam üldkultuuriliselt ja kiriku erinevaid tiibu sarnaselt käsitledes. Matthias Burghardt näitas uhkusega koos EELK peapiiskopiga reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamise sümbolit Eestis, milleks vilju täis õunapuu. See väike märk valiti Eestis nende pidustuste sümboliks, sest esiteks see sümbol seob meid Marthin Lutheri enda ideega ja teiseks on just õunapuu kui viljapuu väga oluline meie kultuuris. Kui Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks on Eestis alustatud aktsiooniga rajada tammepuudest parke, kus oleks vähemalt sada tamme, siis seoses usupuhastuse ümmarguse aastapäevaga võiks iga Eesti pere, kel olemas koht kuhu istutada oma pere õunapuu – seda sel aastal AD 2017 veel enne sügist teha. Pole enam kaugel aeg, kus viljapuude istutamise jaoks sügisel jälle hea aeg, Kui me reisime mööda maailma, siis saame aru, et eestlaste jaoks on ikka olnud oluline, istutada oma kodu juurde (kus ta maailmas siis ka ei elaks) puud. Need võivad olla kased, tammed või siis viljapuud ning viljapuudest ehk kõige sagedamini valitakse just õunapuud. Olen ise reisil olles saanud juhtnööre, kuidas leida eestlaste kodusid üles, naabrid ütlevad neile nii omaselt – eestlase kodu on seal, kus kasvab tema puu. Eriti Venemaa aladel reisides võivad eestlaste viljaaiad olla mõnes piirkonnas päris erandlikud, aga meie pole jätnud kuskil oma jonni, et vaatamata kohalikele kommetele, oleme omad puud ikka oma kodu juurde istutanud. Õunapuu elab sageli selle puu istutaja üle ja nii on igal kevadel, kui Eestis algab õunapuude õitsemise aeg näha ka nendes kohtades, kus teise maailmasõja õnnetuse tagajärjel pererahvas ammu lahkunud, aga kes õunapuud istutanud, siis kuigi kunagised taluhooned on hävinud, siis tuletavad õitsvad õunapuud ikka meelde, et siin olid kord talud, kus elasid inimesed, kes elasid sellise usuga oma pere tulevikku, et panid oma maja juurde viljapuud kasvama. Tulles õunapuude tähtsuse rõhutamiselt Eestis tagasi suure usupuhastuse ühe keskse tegelase dr Martin Lutheri (1483-1546) kuulsa õunapuude istutamise soovituse juurde, siis kõlas see umbes nii – kui teaksin, et maailm saab homme hukka, siis ikkagi ma istutaks täna oma õunapuu….
Peeter Järvelaid
