Septembri lõpul jõudis oma 85. a. verstapostini Raul Pettai, kes on üldsusele tuttav VES-s ilmuvate artiklite autorina.
Raul, näitekunstnik Ferdinand Pettai poeg, on sünnilt tartlane ja sai oma alghariduse Tartus. Lapsepõlv muutus aga järsult 1941. aasta suvel, kui sõja tõttu hävis kodu ja tuli loobuda ka kodumaast. Põgenikutee koos vanematega viis siira-viira läbi Eesti Saksamaale ja põgenikelaagritesse. Teekond lõppes 1950. aastal, kui perekond viimaks New Yorki jõudis.
Sama aasta lõpul alustas Raul Pettai stipendiaadina õpinguid Colorado State University’s (Fort Collins, CO), mille lõpetas 1953. a. elektriinseneri diplomiga. Raul on tänulik, et sai oma esimesed ameeriklastega suhtlemised ja põhjapanevad muljed Ameerikast Coloradost. Peale kooli lõpetamist töötas Raul Pettai Bell Telephone Laboratories, RCA ja viimaks Raytheon Company juures Massachusetts’is. Sealt läks ta pensionile 1992. Ta kolm poega, Arno, Allan ja Vello on üle maailma laiali Jaapanis, Saksamaal ja Eestis. Rauli esimene abikaasa Asta suri 1986 ja teine, Viive, aastal 1990. Praegu elab Raul keset Põhja-New Jersey loodusilu, jagades siin kodu kooliõe Liinaga, kellega nad koos lõpetasid 1947. aastal Saksamaal Blombergi eesti gümnaasiumi.
Paljude huvialadega Raul Pettai püüab kaasas käia kiiresti muutuva elu ja maailmaga. Igavust pole kunagi. Ühest lemmikharrastusest, muusikast, on saanud oluline elutugi. Selle alguseks olid viiulitunnid lapsepõlves ja õpingud Saksamaal. Kuigi Raul siirdus tehnilisele alale, jätkusid viiulitunnid ja mäng Colorado sümfooniaorkestris. Hiljem liitus huvialadele veel klassikaline kitarr ja vitraazhikunst (stained glass). Loodusearmastajana on Pettail läbi käidud pea kõik USA osariigid.
R. Pettai on kauaaegne Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges liige, kuuludes ka fondi kultuuriauhinna zhüriisse. Raul on ka aktiivne ajalehe “Vaba Eesti Sõna” toimetuse nõukogus.
Akadeemiliselt kuulub sünnipäevalaps Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS). Ajalehe lugejad, lahked sõbrad ja eüs-lased soovivad Raulile palju õnne.
VABA EESTI SÕNA ühineb õnnesoovidega ja soovib oma kaasautorile ja kolleegiumi liikmele tervist ja jõudu järgnevateks aastateks.
VES Olev Oleski ainetel