Kasahstani Vabariigi rahulike meeleavalduste organiseerimise- ja läbiviimise uue seaduse foonil
Dr. jur. Peeter Järvelaid
Aasta 2020 on kõike muud kui rahulik aasta
Kui Kasahstani kolleegid palusid avaldada arvamust nende riigis planeeritavast reformist, mis peaks suurendama ühiskonna dialoogi rahulike meetoditega, olin veidi segaduses.
Arvestades, et end demokraatia etaloniks pidavates Lääne ühiskondades on tänased arengud paraku hoopis suurendanud dialoogi vägivaldsust ning vähendanud seda, mida aastaid teistele rahvastele eeskujuks pakutud, et arenenud ühiskond peab suutma keerulised küsimused lahendada rahulikus dialoogis.
Veidi järele mõeldes on mul hea meel – et suure stepi üks keskseid riike Kasahstan liigub ühiskonnana suunas, kuhu mingi aja pärast peaksid tagasi tulema ka teised riigid ja rahvad.
Vägivald on väga salakaval – kui kaob tasakaal, mis tagab rahuliku dialoogi, siis esialgu ei pruugita arugi saada, kui ohtlik on samm, kus osa ühiskonnast arvab, et neile on kasulik lühiajalise edu saavutamiseks proovida suhtluses räigemaid meetodeid, lootes „naiivselt“, et teine dialoogi partner ei vasta veelgi suurema räigusega.
Kuid ajalugu on paraku näidanud, et igale dialoogi lõhkumisele järgneb teise poole räigem vastus ja nii viiakse ühiskond ühel hetkel seisu, kus toimub suurem vägivaldne konflikt (sõda, kodusõda, genotsiid, riigipoolne vägivald jne), mis sunnib ühiskonna tagasi rahustamise teele.
Kuid see kõik toimub paljude ohvrite hinnaga ja on kindlasti ühiskonna kui terviku arengule kaotatud aeg.
Kasahstan – suur riik Euroopas ja Aasias
Kasahstani eriline positsioon tänases maailmas on seotud sellega, et tegemist loodusvarade poolest väga rikka ja territooriumilt maailma üheksanda riigiga, mille läänepiir ulatub Uraali- ja Volga jõe vahel Euroopasse.
Samas on ta ühes paadis ajaloolises Suures stepis asuvate hõimudega, kes paljus oma kultuuris juhinduvad Aasia maailma traditsioonilistest tavadest.
Kaasaegne Kasahstani riik on oma arengut seadnud just balansseerides Lääne tsivilisatsiooni (Euroopa) traditsioonide ning suure stepi ajalooliste traditsioonide vahel.
Kasahstanil on ambitsioon saavutada arengus tänaste Euroopa arenenud riikide tase.
Selleks soovib poliitiline eliit riigis läbi viia euroopalikku traditsiooni toetavaid reforme.
Kõrvalt vaadates on vahel tunne, et muutusi tuleks läbi viia elanikkonna jaoks selgemalt märgistades – kuidas peaks jääma pärast reformide läbiviimist ühiskonnas kokkulepitud traditsioonide tasakaal.
Suure stepi kultuuri dialoogi traditsioon
Võin kinnitada, et kõrvaltvaatajal on raske aru saada, mida tähendab suure stepi kultuuriline traditsioon ja kui loogiline on see, lähtudes tihti kohalikust toimivast elukeskkonnast.
Täna toimub Kasahstanis ülikiire linnastumine (tekkinud on moodsad miljonilinnad) ning selles stepist nii erinevas keskkonnas on tõusetunud uute seaduseraamide vajadus, sest uus multikultuursust rõhutav linnakeskkond vajab reegleid, mis tagaksid kogukonna sisese dialoogi.
Suures stepis oli inimestel palju ruumi, suurlinnades on endiste stepipoegade jaoks ruumi ikkagi häbematult vähe.
Kitsas elukeskkonnas peavad olema reeglid, mis aitavad konflikte eos ära hoida.
Kasahstani suurlinnad pumpavad riiki välismaalasi, sest riik tahab olla rahvusvahelises äris tegija.
Kasahstani ajalugu on olnud keeruline, stepis on olnud kõrgelt arenenud haldusüksusi, kuid kasahhi hõimud said oma riigi alles 1990ndatel aastatel.
Vahepealsed aastad ei soosinud vaba arutelu, mida kohalikud inimesed ise sooviksid, et lahendada konfliktseid teemasid rahulikul teel, sest kehtis võõras võim, mis kirjutas konfliktide lahendamise teed ette ja need ei pidanud kokku langema rahvaste endi ajalooliste traditsioonidega.
Rahulike meeleavalduste regulatsioon 1995-2020
Kui meie Eestis oleme uhked, et laulev revolutsioon 1985-1991 möödus meil veretult, mida ei õnnestunud näiteks saavutada Lätis ja Leedus, siis Kasahstani väljumine NSV Liidu koosseisust oli palju traagilisem.
Almatõs võimude mahitusel korraldatud veresaun ja kohtulik arveteklaarimine rahulike meeleavaldajatega tekitasid olukorra, kus poliitiline eliit võttis vastu seadused (1995), mis tegid rahulike meeleavalduste läbiviimise küllalt keerukaks[1].
Seaduses puudusid mitmed vajalikud definitsioonid ja meeleavalduste organiseerijatele olid pandud kohustused, mis oleks ehk õigustatud suurte meeleavalduste puhul, aga mis kindlasti olid liigne takistus näiteks 1-2 inimese piketile.
Samuti loeti aastal 1995 õigustatuks, et rahulikud protestid- ja meeleavaldused ei toimuks valitsusasutuste juures.
Aastad 1995-2020 on näidanud, et 1995. aasta seadus on oma aja ära elanud. Ka on Kasahstani rahvusvahelisel tasandil kritiseeritud (inimõiguste organisatsioonid), et riik võiks täpsemalt seadustega reguleerida rahulike meeleavalduste korraldamise õigust, muutes seda väiksemate pikettide puhul palju lihtsamaks.
Nii politsei kui potentsiaalsed meeleavaldajad peaksid uue seaduse järgi oma õigusi teadma nii täpselt, et poleks halle alasid, kus mõlemad pooled saavad enda õigusi laiendatult interpreteerida.
Väga oluline uuendus on meeleavalduste ala laiendamine, kusjuures meeleavaldusteks mittesobivad kohad on väga täpselt seaduses määratletud.
Kasahstani ühiskonna demokratiseerimise programm ja rahulike meeleavalduste organiseerimise ja läbiviimise seadus 2020
Kasahstani ühiskonnas on riigi presidendil väga oluline roll.
Seetõttu kui me ei tee endale selgeks praeguse presidendi isiksust, siis on keeruline mõista Kasahstanis kavandatavat ühiskonna demokratiseerimise reformi.
Kasahstani praegune president Kassõmžomart Tokajev on sündinud 17. mail 1953 Almatõs.
Olgu märgitud, et riigi esimene president (1991-2019) Nursultan Äbišulõ Nazarbajev oli sama kandi mees, kes sündis 6. juulil 1940 Šamalganis Almatõ oblastis.
Mõlemad Kasahstani presidendid on oma perejuurtega pärit samast hordist (zuzist) – vanemast hordist.
Kasahhide jaoks on hordi kuulumine väga oluline. Kassõmžomart Tokajev on väga haritud-koolitatud diplomaat.
Süvenemata praegu tema karjääri enne aastat 1991, tasub vaid öelda, et see kulges ühe kasahhi noormehe jaoks tollaste võimaluste piires peaaegu ideaalset trajektoori mööda.
Kasahstani omariikluse saavutamise järel lõpetas Tokajev oma karjääri NSV Liidu diplomaadina ja asus tegevusse kodumaal. Aastast 1992 asus ta tööle Kasahstani välisministeeriumis.
Aastal 1993 sai temast Kasahstani välisministri esimene asetäitja ja oktoobris 1994 sai temast Kasahstani välisminister, selles ametis oli ta 12. oktoobrini 1999.
Seejärel oli ta 12. oktoobrist 1999 kuni 28. jaanuarini 2002 Kasahstani peaminister.
29. jaanuarist 2002 kuni 11. jaanuarini 2007 oli ta teist korda Kasahstani välisminister.
Aastast 2013 oli ta Kasahstani parlamendi teise koja (Senati) juhataja, kes riigi põhiseaduse kohaselt peab astuma presidendi ülesannetesse riigi presidendi võimetuse korral ametit pidada.
Alates 20. märtsist 2019, kui riigi esimene president Nursultan Nazarbajev otsustas ametist tagasi astuda, sai temast Kasahstani presidendi kohusetäitja ja 9. juunil 2019 võitis ta erakorralised presidendivalimised.
Ka on Kasahstani praegusel presidendil olemas kogemus tööst ÜROs (2011-2013), kus ta täitis ÜRO peasekretäri asetäitja ülesandeid.
Milline võiks olla töövõimeline läänelik demokraatia mudel Kasahstanis, mis arvestaks kohalike ajalooliste traditsioonidega ja saaks tuge ka suure stepi
moslemikultuurist
Küsimus, kui läänelik võiks olla Kasahstani poliitiline kultuur, pole sugugi nii lihtne, kui võiks arvata.
Kasahstani ühiskond – eriti miljonilinnades – on väga kaasaegsele linnatehnoloogiale loodud.
Viimane nõuab aga linnakultuuri, mis baseerub üldiselt teatud läänelikele mudelitele.
Suures stepis elavad kasahhid elavad aga palju enam traditsioonides, mille juured sajandite sügavuses.
Kuna kasahhi kaasaegsete linnade elanikud on ka oma juurtega veel stepis, siis on sellel ühiskonnal elamise kultuur mitmekihiline.
Üheltpoolt läänelik olmekultuur ja samas esivanemate tavasid austav kultuur.
Selles on väga oluline roll perekonnal kitsamas mõttes, aga ka suurel perel ning hõimul.
Kui rääkida lihtsustatult, siis kasahhide ajaloos muutis paljut Tsingis khaani ja ta poegade ajastu, mis pani aluse stepirahvaste jaotusele.
Tänane kasahhi rahvas kujunes suuresti pärast Kuldhordi lagunemist Kesk-Aasia steppides 15.–16. sajandil liitunud turgi hõimudest, kelle hulka teataval määral sulandus ka mongoli hõime.
Tol ajal rajati Kasahhi khaaniriik. Arvatavasti juba 17. sajandil jagunes Kasahhi khaaniriik kolme suure hõimurühmitise alusel vanemaks, keskmiseks ja nooremaks hordiks ehk žuziks.
Vene riigiga ühendati Kasahstani ala aastatel 1731–1846, mis loomulikult vajutas väga tugeva pitseri rahvaste arengule.
Traditsiooniliselt olid kasahhid tüüpilised Kesk-Aasia rändkarjakasvatajad.
Nad tegelesid põhiliselt lambakasvatusega, vähemal määral veise-, hobuse- ja kaamelikasvatusega.
Maaviljelusega hakkasid kasahhid laialdasemalt tegelema alles 19. sajandi teisel poolel.
Tsaariajal ja nõukogude võimu algaastatel nimetati kasahhe kirjanduses ekslikult kirgiisideks.
Kuigi kirgiisid on tõesti kasahhi hõimudele väga lähedased, tõmmatakse tänapäeval nende rahvaste vahele suures stepis väga täpset vahet.
Kasahstani elanike enamus on moslemid, kuid riigi religioonipoliitika on suhteliselt liberaalne ning annab kasahhidele õiguse alati hoida oma iidseid stepirahva tavasid, mis olid omaks võetud veel enne nende moslemiteks hakkamist.
Kui 21. sajandil Kasahstani riik võtab julgelt üle läänelikke demokraatiamudeleid, siis on siin kaks probleemi: a) lääneliku demokraatia ja rahulike meeleavalduste korraldamise vallas pole Lääne tsivilisatsioonis just parimad ajad ja b) Kasahstanis pole võimalik ühiskonnas läbi viia kiirelt muutusi, mis lähevad vastuollu kohaliku kultuuri keeruka mudeliga.
Kasahstani rahvad on omandanud isegi kadestamisväärse oskuse igasugust võõrast survet ignoreerida.
Kui süveneda kasahhi kultuuri, siis tasub selle kultuuri enesekaitse mehhanisme kiita, sest kasahhi ühiskond on kaitstud võõraste mõjutuste ebakriitilise ülevõtu eest.
Samas on selge, et Kasahstanis on tõesti vaja midagi ette võtta nii rahulike meeleavalduste leebema reguleerimise suunas kui selle stepirahva(ste)le lääneliku demokraatiaga edasise tutvustamise vallas.
[1] Aastatel 1984–1989 oli Kasahstani hilisem esimene president Nursultan Nazarbajev Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu esimees.
Kui 1995. aastal võeti vastu senine Kasahstani meeleavalduste seadus, oli Nursultan Nazarbajev just asumas täitma teist presidendiaega.
Kasahstani presidendiks valiti Nazarbajev 1991. aastal, vastaskandidaate tookord polnud. 1995. aasta referendum pikendas tema ametiaega esialgu 2000. aastani.
