Selles lehenumbris saavad mitmed Ameerika eestlased sõna ja räägivad oma lugusid, mida nad mõtlevad, tunnevad ja kogevad praegusel ajal, kui terve maailm on suletud oma kodudesse.
Kodu on eestlasele alati olnud püha paik – ja erinevalt paljudest keeltest, teeme eesti keeles väga selget vahet maja, hoone, korteri vm ja KODU vahel, mille tähendus on hoomamatult laiem.
Millega me oma sunnitud aega oma kodudes veedame, on nüüd täiesti meie oma valida. Kui ruumid on koristatud, pesud pestud, lastele korralikult otsa vaadatud ja perekonna fotoalbumid tolmust puhastatud – sest kusagil on ju meil kõigil ka need paberil fotoalbumid olemas – siis tegelikult jääb ju aega ka mõtlemiseks.
Ja võib-olla üle pika aja on meil taas aega mõtelda selle üle, mida me tegelikult siin elus tahame ja millised on need teed, mis sinna viivad.
Kas need inimesed, kellega me igapäevaselt suhtle(si)me, on ikka need “meie inimesed”, kellega me tegelikult tahame koos olla? Kas meil on sarnased väärtused? Kas meie süda õhkab rõõmust, sest nad räägivad välja ka meie sisimaid mõtteid? Kui ei, siis miks me üldse nendega suhtleme?
Miks sunnime end tegema asju, mida sisimas eitame? Miks on meie kodud täis mõttetut kraami, mida me kunagi ei kasuta?
Miks lepime sellega, et meedia kallab meid igapäevaselt üle negatiivse solgiga, mis ei anna meie elule mitte midagi positiivset juurde, vaid lisab ainult stressi, hirmu ja suurendab paanikat? Või tahate vastu vaielda, et igapäevane nakatunute ja surnute üleslugemine kuidagi parandab teie elukvaliteeti?
Meil on nüüd aega. Me võime ise istuda arvuti taha või avada raamatu ja teha oma isiklikku uurimistööd. Uurida, kas kõik on ikka nii, nagu seda serveeritakse meile meedias või nagu seda karjub meile kõrva “arvamusliider”. Neil on omad põhjused või huvid, miks nad midagi kuulutavad ning tihti on nad lihtsalt ebakompetentsed.
Vaba Eesti Sõna on siin teie jaoks – saatke meile omi mõtteid ja arvamusi, et saaksime koos arutleda meid huvitavate teemade üle.
Räägime ise oma lugusid. Ärme korrutame käsuliine ja ärgem nämmutagem “tõdesid”, mis kunagi keegi kuskil meile juba söödavaks on närinud.
Tõde võib olla hiirekliki või kahe kaugusel, aga võib ka olla, et selleni tuleb veidi kaevata ja vaeva näha. Aga tegelikult kinnitab meie sisetunne alati, kui oleme jõudnud tõeni. Süda ei valeta.
Kärt Ulman
Toimetaja
