Kristuse ülestõusmispüha ajal – 21. aprillil – sellel kristlaste jaoks kõige rõõmsamal hetkel pärast paastuaega, lahkus meie hulgast Tallinnas katoliku vaimulik, piiblitõlkija, kirjastaja ning raadiohääl Vello Salo. Looja karja sõna otseses mõttes läinud Salo – hea huumorimeelega ning sõnaosav tegelane nagu ta oli – oli üks pagulaskonna raudnaeltest. Nii on meie kogukond ja eestlus üldisemalt jälle ühe markantse kaasteelise võrra vaesemaks jäänud.
Üldiselt möödusid lihavõtted Eestis rahulikult või oli see lihtsalt vaid vaikus enne ja pärast tormi? Vaadeldes Eesti sisepoliitikat paistab küll, et pühad olid meil suuremas pildis vaid nagu ajutine vaherahu. Kõigepealt siis sametkinnastes võimuhaaramine (kuid ometi võimuhaaramine) keskerakondlasest peaminister Jüri Ratase, EKRE ja erakond Isamaa poolt. See nüüd juba igaveseks ajaks “EKRE-IKE’ks” ristitud kolmik asus oma koalitsiooni kokku liimima esimesel võimalikul silmapilgul pärast üldvalimiste tulemuste teatavakstegemist, ootamata ära presidendi ettepanekut Reformierakonna juhile Kaja Kallasele valitsuse moodustamiseks. Reformierakonda kuuluv Kristen Michal ütles õigusega selle EKREIKE ahne tormamise peale, et lääneriikides taolist asja juhtunud ei oleks. Mille peale reaalpoliitikud ilmselt parastaksid: “Reformierakonna hapud viinamarjad!” Kaotusega leppida mittesuutev frustratsioon tuli selgesti nähtavale Riigikogu ees 15. aprillil, mil Kaja Kallas tõdes kohe oma kõne alguses, et temast “ei saa täna peaministrit”.
Järgnes midagi tiraadi sugust Kallaselt, kes on muidu tuntud kaalutletud sõnade poolest. Lugu kiskus teiste asjade hulgas pikalt ja ootamatult feministlikuks, vähemalt eesti mõõdupuu järgi. Kallas kordas üle ja üle, et eesti naised ei lase sellel EKREIKE meeste pundil endast “sünnitusmasinaid” teha. Kuidagi pidurdamatu on siiski püüda ette kujutada mehi kedagi kettidega voodi külge aheldamas selleks, et eestluse sündimusnäitajad paraneda võiksid. Või oli see kaitsekõne migratsiooni hüvede kiitmiseks? Kahju ka, kui eestlaste loomulik iive oleks nagu üksnes meeste teemaks kujunenud. Kahju päriselt, kui Eestis pole siis kõikide jaoks piisavalt hea, turvaline ja meeldiv perede loomiseks. Kahju, et nn kultuurisõjad on ka meie seas sellise intensiivsusega õitsele puhkenud, sest mitmed ühiskonnad, eriti heaoluriikides, tunduvad end sellega praegu lausa lõhki kiskumas olevat. Või toimub see kõik ikka parema ühiskonna nimel?
Reformierakond paistab olevat ainus, kes räägib endiselt vajadusest minna üle eestikeelsele õppele kõikides põhikoolides. Ometi on see rida, millega just lähitulevikus võimu juurde pääsevad EKRE ja Isamaa endastmõistetavalt tegelema peaksid. Kahju. Valus on vaadata, kuidas nelja EKRE ministrikoha hinnaks osutus Tallinna linna loovutamine venelaste kätte.
29. aprillil koguneb Riigikogu uuesti pärast parlamendi töövaba nädalat. Tundub, et tollel esmaspäevasel päeval võivad EKREIKE ministrid oma ametivande ka anda. Pärast seda seisavad Riigikogul ees kuus töönädalat, enne kui see pikemale suvepuhkusele läheb. Igav meil siin ilmselt ei hakka.
Olles valimiste eelsel perioodil äärmiselt suuri ja spetsiifilisi lubadusi valijatele pakkunud, muutusid peaminister ja tema kolleegid EKREIKEs kidakeelseks ja üldsõnaliseks koalitsioonilepingut kokku pannes, nagu oleks seda seltskonda üleöö suureks udukoguks kuidagi nõiutud. Konkreetsed ning poleemilised lubadused oleksid ajanud Keskerakonna vene ning EKRE eestlastest valijad omavahel tülli, lõhkudes koalitsiooni ära juba selle alguses. Seepärast siis kirjalik Potjomkini küla reaalse koalitsioonilepingu asemel. Eesti Päevaleht kirjutas äsja Ratase kohta: “… pikkade ja ümarate vastuste poolest tuntud peaminister”. Kas kolmikliidu tegutsemine muutub praeguse keerutamise asemel otsustavaks niipea, kui ministritel on portfellid käes? Täiesti võimalik, et muutub küll.
Vahepeal käis meie president Kersti Kaljulaid ootamatult “karukoopas”, oma ametivennal Vladimir Putinil Moskvas külas. Kaljulaid on jõudnud poolele teele oma presidendiksoleku nö “viisaastakus”. Kui me president soovib ajalukku minna, ei tarvitse tal palju aega järel olla saavutuste saavutamiseks. Omaette küsimus on: mida tuleks üldse saavutuseks pidada ja milline võiks tegelikult olla loodetava rapprochement’i väärtus? Kersti Kaljulaid seletagu nii palju kui süda ihkab, et see oli “võrdse kohtumine võrdsega”, kuid tema nägu õhetas siiski suure naaberriigi juhiga kohtudes. Me ei tea hästi, mida Moskvas 2,5 tunni vältel arutati. Kas karikas läks meist seekord mööda? Läheb see mööda ka kolmandal või viiendal korral Putiniga kohtudes? Äkki on siinkirjutaja tunded lihtsalt hellad, olles liiga mitu korda kirjeldusi lugenud sellest, kuidas venelased välisminister Selteri 1939. a. liimile vedasid.
Teade presidendi sõidust Moskvasse tabas Balti regiooni rahvaid nagu välk selgest taevast. Avalikkus, kirjutas Eesti Päevaleht, “sai kohtumise kavatsusest teada peaaegu kogemata”. Eesti suursaadik Moskvas Margus Laidre olevat seda kõrgetasemelist kohtumist Eesti ja Venemaa vahel valmistanud kuude kaupa ette Vene Õigeusu kiriku kõrgetasemeliste kanalite kaudu, mis on tänapäeval peaaegu sünonüümsed Vene salaluurega. Loe näiteks teoses “Putin’s Propaganda Machine Soft Power and Russian Foreign Policy” (Marcel H. Van Herpen, Rowman & Littlefield) peatükki “The Russian Orthodox Church: The Kremlin’s Secret Weapon”. Kõik see siis kuuldavasti selle nimel, et Putin äkki toetaks Eesti kandidatuuri ÜRO julgeolekunõukogusse aastaks-paariks. Vanakurat sööb näljaga kärbseid ka, kuid kas maksab tõesti kurameerida Kremli kardetava peremehega sellise eesmärgi nimel?
Leedu valitsus koges valuliselt, et Tallinn ei teinud Vilniusele teatavaks, milliseid küsimusi Moskvas arutusele võetakse. Ja üks asi, mida eestlased nüüd enam teha ei saa, on austerlasi ja itaallasi kritiseerida nende liiglähedaste suhete pärast Putiniga.
Ukraina on saanud endale nähtavasti nüüd klouni uueks riigipeaks ja tõenäoliselt kardetava ning – paistab isegi, et Venemaa poolt mõeldavasti kompromiteeritud – presidendi Volodymyr Zelenskiy näol. Mõne päeva kestel langes Venemaa presidendile sülle pikaajaline leping täiemahulise mereväebaasi loomiseks Süürias, Ukrainas sai ta lahti talle tülikast president Porošenkost ühes nõustajatega, ja Vene mõjusfääride vastane ühisrinne Läänes – eriti aga Ida-Euroopas – nõrgenes arvestatava nõksu võrra, kui Eesti president teda 18. märtsil külastas.
Jüri Estam