17. septembril peeti Läänemaal Puise rannas suurpõgenemise mälestuspäeva. 1944. aastal põgenes pealetungiva punaarmee eest Eestist läände umbes 80 000 inimest.
Puises asuv suurpõgenemise mälestusmärk aitab hoida meeles neid, kes olid sunnitud lahkuma. Umbes 80 000 põgeniku hulgas oli arvukalt inimesi, kes põgenedes oma elu kaotasid.
“Arvatavalt on umbes 5000 neid, kes merre jäid. Oli ju ääretult tormine sügis ja nii palju, kui olen neid kirjeldusi lugenud, kuidas mindi, siis merehaiged olid kõik. Isegi need, kes olid vanad merekarud,” rääkis Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste.
On idee, et suurpõgenemise mälestamiseks võiks olla ka riiklik tähtpäev nagu seda on 22. septembril peetav vastupanuvõitluse päev.
“Okupatsiooniaeg muutis ju seda ajalugu. Ta ei lubanud eestlastel sellest kodus rääkida. Väljas, demokraatlikes riikides inimesed ka püüdsid seda siis pidevalt näidata, et Eesti ei ole ikka vaba. Sellepärast oleks nüüd vaja, et Eesti ka omalt poolt meenutaks ja looks ka tähtpäeva oma riiklikusse kalendrisse,” rääkis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu aseesimees Iivi Zajedova.
„Eestlaste suurpõgenemine oli kurb ja masendav sündmus. Kuid sellest hoolimata võime me täna meenutada seda uhkelt ja püstipäi. Tuhanded pagulased jäid võõrsile, küüditatud Siberisse, kuid Eesti tuli tagasi. Nõukogude Liit on juba ammu ajaloo prügikastis, kuid Eesti riik elab. Meie rahva vabadusiha võitis vägivalla. Meie pisike, kõigest miljoniline rahvas osutus tugevamaks kui maailma kõige jubedamad hirmuvalitsused. Hinnakem ja armastagem oma riiki ja kaitskem seda kõikjal! See on parim, mida me kõikide suurpõgenemise ohvrite mälestuseks saame teha,“ sõnas justiitsminister Lea Danilson-Järg, kes pani pärja paadipõgenike mälestusmärgi juurde Puise rannal.
“Me ei jõua oma leina iial sõnadesse ja arvudesse panna. Selle leina taustal on oluline meeles hoida, et NATO liikmesriigina on Eesti praegu turvaline paik. Täites oma rahvusvahelisi kohustusi ja hoides liitlassuhteid nagu oma kõige kallimat vara, ei ole me enam kunagi üksi,” lisas justiitsminister.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esindaja Kristi Allpere oli pooleteiseaastane, kui tema pere 1944. aastal Pärnumaalt paadiga Rootsi suunas põgenes, kuid sinna jõuti alles teisel katsel.
“Nii kõva torm oli ja kole, et nad ei saanud maabuda ja pidid tagasi tulema. Keerasid otsa ümber ja läksid tagasi, ma arvan Kihnu peale. Talurahvas võttis neid seal vastu, nad ootasid selle tormi ära ja siis mindi uuesti. Üks kalurinaine oli tulnud ja öelnud, et kui te nüüd ei lähe, siis te ei pääse siit iialgi,” rääkis Allpere.
VES/ERR