Baltisaksa päritolu Ulrike Plath oma perekonna kokaraamatuga
Isegi suure nälja ajal polnud 17.–19. sajandi eestlane nõus oma piiratud toidukommetest loobuma.
Ulrike Plath on Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi professor ning teaduste akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur, kelle eriala on baltisaksa kultuur ja ajalugu. Ta uurib ka baltisakslastega seotud 17.–19. sajandi toiduaspekte.
Tema ja teiste Tallinna ja Tartu ülikooli teadlaste osalusel valmis Eesti toidukultuuri kajastav uurimus, mille tulemustest saab peagi lugeda ka populaarteaduslikust raamatust „101 Eesti toitu ja toiduainet”.
Kuivõrd erines praeguse Eesti ala toidukultuur ühiskonnakihiti, arvestades, et loodusressursid ja kliima olid kõigile üks?
Nii ja naa. Loodusressursid olid Baltikumis enam-vähem võrdselt kättesaadavad nii eestlastele kui ka baltisakslastele. Leiame metsamarjad ja hirvepraed küll baltisaksa retseptidest, aga potentsiaalselt võis ka Eesti talupoeg need kätte saada. Aga siin olid piirangud: talupojad ei tohtinud nii palju küttida. Kuid pärast Põhjasõda, kui inimesi oli vähe ja loomi palju, said talupojad loomulikult rohkem küttida. Siis ei saanud keegi seda kontrollida ja ka hilisema aja kohta saab küsida, kui tõsiselt regulatsioone võeti. Ühelt poolt sõltuti loodusressursidest – kilud ja silmud ja põdrad, mis siin olid –, aga teisalt olid importtoiduained, kuid tõesti ainult rikkamatele linnades ja mõisades.
Selle koha pealt erines baltisaksa toit põhimõtteliselt Eesti ja Läti talupoegade toidust. Kuigi jälle pean ütlema, et varauusajal, 17.–18. sajandil oli vahepeal nii, et kui mõisnik tellis välismaalt apelsine, sidruneid ja soolaheeringat, siis müüdi neid mõisade juures putkades, kust ka jõukamad eestlased said neid osta. Oli täiesti võimalik, et Eesti talupoeg sai 18. sajandil maitsta, mis on sidrun. Ka suuremates linnades olid need ju turgudel müügil. Loomulikult ei muutnud selline maitseelamus talupoegade toidukultuuri kui sellist.
Täismahus artiklit loe edasi siit.
