Kuna 27. märtsil sai taasiseseisvumise järgne iseseisvuse aeg pikemaks maailmasõdade vahelisest iseseisvuse ajast, tähistati seda ühekordselt priiuse põlistamise päevana. Sel puhul oli mitmeid sõnavõtte ja arutlusi. Postimehes kirjutasid ajaloolased Jaak Valge ja Eero Medijainen. Esimese sõnul olid eestlased esimesel iseseisvusajal rohkem Eesti ühiskonna ja riigi käekäigust huvitatud ning ka poliitiliselt kirglikumad kui täna. Ta ütles, et loodud vabariik oli väärikas riik, mille saavutusi hinnates võiks panna hindeks neli.
Enama saavutamist segas 1934. aasta riigipööre ja demokraatia kaotus. Ühiskond oli toona nooruslikum, dünaamilisem ja kirglikum. Iseseisvuse kaotus ei muuda seda riiki ebaõnnestunuks. Ei olnud eestlaste võimuses vältida Stalini ega Hitleri võimuletulekut. Võib kritiseerida riigijuhtide käitumist 1930-40. aastal, aga iseseisvuse säilitamine toonases poliitilises keskkonnas ei oleks olnud võimalik. Jaak Valge on ka seisukohal, et praegune poliitiline keskkond on võrreldes tolle ajaga rahvusevaenulik.
Ta on üldiselt tabanud märki. Tookord oli rohkem Eestit ja ka eestlasi, ka rohkem isamaavaimustust kui praegu, sest tolle isamaa eest olid paljud verd valanud. Kahjuks kipub nii olema, et mis kergelt saadud, see ka kergelt läheb. 50-aastat okupatsiooni on jätnud lisaks kustumatu jälje rahvasse ja lahustanud siinset rahvuslust märgatavalt.
Pikemalt analüüsib olukorda Eero Medijainen.Ta tsiteerib president Toomas Hendrik Ilvese rahvusriigi kriitikat: ”Kui oleme midagi õppinud Eesti Vabariik versioon 1.0 ajast, siis seda, et autarkiline isepäine tegemine lõpeb halvasti.” (Postimees 14.01.) Ta pole siiski sellega nõus ja küsib: miks eelmise Eesti versiooni siiski halvustavalt suhtutakse? Vastuseid võib pakkuda mitu.
Esiteks tuleb müts maha võtta Magnus Ilmjärve ees, kes leidis oma mahukale raamatule suupärase pealkirja. ”Hääletu alistumine” on sama hea loosung nagu kunagine ”Plats puhtaks!”. Kõlab lihtsalt, selgelt ja löövalt. Kuigi Ilmjärv pole suutnud ümber lükata oponentide kriitikat, on töö edukalt tehtud. Ringlusse läinud loosung (tont) meeldib ja sobib paljudele.
Teine ja olulisem on kogu nn eliidi panus. Poliitikutele on põhimõtteliselt selge: Eesti Vabariik versioon 1.0 oli kehv, sest seda programmeeriti ja kasutati valesti. Vead võisid peituda juba selles, et tollal oli ametnikke palju vähem kui praegu. Näiteks töötas 1930. aastatel välisministeeriumis kuni 38 diplomaati, praegu leiame sealt enam kui 600 ametnikku. Nüüdse armeega võrreldes oli nõunikke ainult käputäis. Kui siis ”nemad” tegid vigu, siis ”meie” oleme hoopis paremad, edukamad ja ilmselt eksimatud. Seetõttu peaks meid vähem kritiseerima ja enam hindama. Kaudne tee sellele osutamiseks on eelkäijate tegevuse halvustamine.
Kolmandaks liituvadki parteilised huvid. Vaikiv ajastu oli loomulikult paha ja lõpetas halvasti. Seepärast tuleb parteisid kui demokraatia pailapsi hoida ja armastada. Õnneks pole me veel nii kaugel, et parteide tegevuse kriitika samastuks vaikiva ajastu tagasi igatsemisega. Pigem on see sõnapaar saanud loosungiks parteide omavahelises rivaalitsemises. Sealtkaudu aga muutub «vaikiv ajastu» kaudselt ikkagi versioon 1.0 sünonüümiks ning saab halvustava tähenduse.
Neljandaks peame üha enam arvestama sõjaväeliste ringkondade huvidega. Viiendaks on osalemine ELis ja NATOs – peamised trumbid, mis eelmise vabariigi versioonile mingit sõnaõigust ei anna. Eesti ei sõlminud tollal ühtegi kaitseliitu. Tundub tõepoolest, et ta oli isepäine ja eraldunud.
Paraku ei sobi sellesse mälupilti teadmine, et Eesti üks peamisi lootusi Suurbritannia kiitis 1939. aastal heaks enamiku N. Liidu sammudest või leppis nendega vaikides. Läänele oli realiseerunud lahendus veel sobilikumgi, sest nii võis enda käed puhtaks pesta. Hiljem süüdistada Balti riike autoritaarsuses, keda ei saanudki toetada, ja samal ajal Moskva käitumist moraalselt hukka mõista.
Saab aga luua ka teistsuguse mälupildi. Isepäine tegevus (eriti 1939. aastal) andis võimaluse, et meid maailmasõjas vaikselt, suurriikide kokkulepete varjus maha ei kantud. Eesti Vabariigi versioon 1.0 tegevus küll lõppes, kuid tänu isepäisele oma joone ajamisele säilis vähemalt idee sissetöötatud ja üsna töökindlast lahendusest. Seda ei unustanud eelkõige USA ja teised, kes alguses niisugust versiooni vaid ajutise ning suurema ehk Vene versiooni osana tunnustasid. Tänu taevale, et selline ”tont” nagu Eesti riik eluvõimeliseks sai, ja tegelikult ei vaja ta tänagi uut ajaarvamist!
Sellise arusaamisega saab nõustuda. Kuuendaks võiks lisada kollaborandid ja nende järglased, kes oma reetmise õigustuseks halvustavad toonast riiki. Vaatamata kõigele on iseolemise „voolamine“ meie veres, tema toimimine meie igapäeva elus – õnn, mida ei ole antud paljudele rahvastele.
Vello Helk
