Üks mu hea sõber kirjutas mulle, et „Eesti on maa, mille kevad on ära unustanud“. Küllap on tal õigus.
Möödunud laupäeval sõitsin ma Põlvasse kohtumisõhtule Pizza Olive´is, mida juhatab Olvi Raie koos oma kokast abikaasaga. Pizza Olive asub Eesti Maanteemuuseumi kõrval. Ma pole sellesse muuseumisse veel jõudnud, aga mul on kavas seda teha koos oma pojapojaga. Alati, kui keegi mulle maanteemuuseumist räägib, teeb ta seda väga entusiastlikult ja hoogsalt, kiites seda asutust taevani. Eksponaatide hulgas on ohtrasti vanemat, aga ka uuemat tehnikat ja küllap on see ka nii välja pandud, et vaatajal on põnev. Miks muidu muuseum nii palju kiidusõnu väärib.
Pizza Olive on väike intiimne koht, kus omanikud valmistavad väga häid pitsasid, kuna nad on ostnud kööki korralikud pitsaahjud. Mina olen taimetoitlane, aga ka minuga said nad hakkama – mulle valmistati mozzarella juustu ja pähklitega pitsa ja ma pean tunnistama, et see maitses lihtsalt suurepäraselt! Ka vein on väärt maitsmist, rääkimata cappuccinost! Sisustuse puhul meeldib mulle see, et on mõeldud ka laste peale, sest neile on omaette nurgake, aga ka raamatuhuvilised saavad seal oma lugemisnälga kustutada.
Kutsele, mille Pizza Olive välja saatis, oli kirjutatud: „Oled oodatud Pizza Olive'i teemaõhutule Viido Polikarpusega 27. aprillil kl. 18.00. Ajame juttu järgnevatel teemadel: I osa: Päikeseenergia ning Eesti vaadatuna eemalt; jõustruktuuride õigustatus, sõjavägi – kellele ja milleks? 2. osa: Usk, lootus, armastus. NB! Muusikalised vahepalad, Viido kitarril.”
Kõik oli väga tore, aga eelmisel neljapäeval ütles mu Lada üles. Mõtlesin siis pingsalt, mismoodi ma Põlvasse pääsen. Et kell 18 Põlvas olla, selleks oleksin ma pidanud kodust kõige oma kitarri ja vahetusriietega lahkuma kell 7 hommikul ja kõndima kaks kilomeetrit Kurenurme bussipeatusesse, kust kell 8.45 sõidab buss Võrru. Seal oleksin pidanud ootama kuni kella 15.10-ni, mil lahkub buss Põlvasse. Põlvas oleksin pidanud nuputama, kuidas pääseda Pizza Olive´i, mis asub Põlva bussijaamast kümne kilomeetri kaugusel.
Minu naine tuletas mulle meelde, et tema sugulane Liivi elab koos oma abikaasa Tõnisega Põlva maakonnas Peril ühes talus. Nad kasva-tavad lilli, marju ja köögivilja, mida Liivi müüb Võrus turul. Helistasingi Liivile ja kuulsin temalt, et ta ongi laupäeval jälle Võrus turul oma kaupa müümas. Mul vedas veel ka sellega, et minu heal naabril Kaiel oli asja Võrru ja ta oli nõus mu sinna päeval ära viima. Nõnda juhtuski, et Võrru jõudnult võttis Liivi mu oma auto peale ja viis kõigepealt oma tallu. Mulle meeldis väga see rohkem kui sada aastat vana talukoht ja talu uhkus – veelgi vanem suur saarepuu. Talu kasvuhooned olid kenasti korras ja soojendus sees, sest ikka veel oli oodata öökülma. Liivi tomatitaimedel olid juba rohelised viljad küljes. Ta rääkis, et oli kaks korda öösel kasvuhoonetes käinud vaatamas, ega külm taimedele liiga ei tee.
Lõpuks jõudsingi õnnelikult Põlvasse ja sealt ka Pizza Olive´i. Kõigepealt pakuti mulle turgutuseks tass kohvi ja siis näidati maja. Kell 18 hakkasid inimesed kogunema, nii et varsti oli ruum pilgeni kuulajaid täis. Alustasin oma jutuga kohe õhtu algul ja lõpetasin alles keskööl. Mulle esitati palju huvitavaid küsimusi ja aeg möödus lausa lennates. Jutuajamise vahel söödi maitsvaid pitsasid ja söödi küpsetisi-kooke ning joodi head kohvi ning need, kes polnud autoroolis, ka head veini. Jäin õhtuga väga rahule ja loodan, et ka külalised.
Liivi tallu jõudsin kella ühe ajal öösel. Märkasin, et seal oli ümbruskonnas metsa all veel üsna palju lund! Kuigi oli juba üle kesköö, pani Tõ-nis veel puid saunaahju – ta oli mind oodanud! Veetsime siis veel paar tundi Liivi ja Tõnise uhiuues saunas mõnuledes. Otsustasin, et sel suvel teen ka oma saunas uuenduskuuri.
Kevad on tõesti saabunud, aga Ameerikas Lakewoodis ei usuks keegi, et kevad Eestis on samasugune, nagu on veebruar seal. Mäletan, et ühel aastal kevadet oodates märkasin äkki, et käes on juba jaanipäev!
Viido Polikarpus
