Eelmise aasta rahulikku kulgemist varjutasid eurotsooni probleemid, mis laienesid Lõuna-Euroopast põhja suunas ja mõjutasid ka Eestit. Sel puhul on olnud palju sõnavõtte, enamikus negatiivsed, kuulutades euro ja selle järel ka Euroopa Liidu hävingut. Sellega kaasneb valitsusvastane kriitika.
Kriitikud on aga omavahel tülis ja ei oska peale üldsõnalisi proklamatsioone leida asendajaid. On kümmekond poliitrakukest, kes räägivad küll ühinemisest, aga kisuvad ikka eri suundades, nagu luik, haug ja vähk. Kuigi vahel toimub ühinemine, järgneb sellele tihti lõhenemine – eriti trügimisel esimehe kohale. On rühmitusi, ka nimesid, kuigi enamikus vähe tuntud. Napib ideid, sest vagad soovid ja raskustungivabad unistused ei ole ideed. Kodulehekülgedel pole põhjalikku arutlust, sest sõna võtab tavaliselt sama väike grupp oma isiklike erimeelsustega.
Üheks ilmekaks näiteks on ärimees Mati Väärtnõu, kes tegi 2010. aastal üleskutse moodustada uus internetipõhine ”e-erakond”, kes kasutab ka nime Eesti Elanike Erakond. Oktoobris 2011, kui see avaldas uue üleskutse koos programmiga, oli erakonnal paarsada liiget (Postimees 26.10.2011).
Kõigil uutel poliitühendustel on hoiak – Eesti tuleb tagasi võtta. Väga palju ja tugevalt on neis eurovastasust. Kõigi uute jõudude keskseks ideeks on see, et riik on kodanike käest ära võetud või kaugenenud. Mati Väärtnõu sõnul polegi vorm oluline, kui sisu ja üks kandev idee on paigas. Ja selleks on koonduvad jõud seadnud iseseisva sõltumatu Eesti.
Mati Väärtnõu täpsustab hiljem oma vaateid: „Maailm muutub ning inimesed muutuvad koos sellega. Eesti riik ning inimesed pole siinkohal erand. Muidugi ma ei väida, et nii mõnelgi poliitikul on valed prioriteedid ning aetakse taga valesid väärtuseid. Võib-olla on see noore riigi puhul paratamatu? (…) Samas ma ei arva, et Euroopa Liiduga liitumine oleks olnud vale samm. Jah, on palju halba juhtunud – euro tõstis hindu ning tahes tahtmata mõjutab globaliseerumine meie kultuuri ning väärtusi. Samas kui palju on see meid ka aidanud! Parandatud on teid, toodud uut tehnikat kooli ja nii edasi. Noortele on antud vabadus end realiseerida ning ka vanemad inimesed võivad selle hüvesid nautida” (Delfi 7.11.2011).
Sellega seoses on palju arutlusi, eriti Eesti tulevikust Euroopa Liidus. Kas on mõtet hoida kümne küünega kinni minevikust? Noored ei mõista täielikult seda, mis oli ning mida põlvkond kaugemale, seda keerulisem on. Aga miks mitte võtta tollest ajast kõige väärtuslikum ning panna see tänapäevasesse võtmesse? Leitakse, et Euroopas on nii kultuuriline kui keeleline killustatus ikka väga suur. Inglise keelt aktsepteeritakse peamiselt teaduskeelena
Suureks probleemiks on eestluse säilitamine. Küsitakse: kas soomlased või sakslased on oma rahvusliku identiteedi kaotanud, kui nad soovivad suuremat integratsiooni majanduses ja välispoliitikas? Pealegi on Eestisuguse miniriigi jaoks senisest tugevam lõimumine Euroopa Liitu julgeolekut tugevdav garant, seda nii majanduslikult kui militaarselt. Kui suudame olla eurooplased ja jääda samas eestlasteks, on kõik korras. Kui ei suuda – siis ei aita siin ussi- ega püssirohi.
Nagu ajalugu näitab, on naiivne arvata, et rahvas, keel ja kultuur jääb ühe koha peale seisma. Vanad roomlased ütlesid: ”Tempora mutantur et nos mutamur in illis” (ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega). Et Eesti noored peale eesti keele veel mitut teist keelt valdavad ja suurema osa infot võõrkeelsetest allikatest saavad, ei tähenda automaatselt eestluse surma, vaid see on eestluse areng. Paljud noored ei taha sellist nutuste ja negatiivsete emotsioonide ja tänitamisega täidetud veskikivi endale kaela. Aga juba vanad kreeklased arvasid, et noored on hukas!
Eestlased peaksid lääneeurooplastena arenguga kaasa minema. 20 aastaga on ikka palju ära tehtud. Loomulikult jääb Eesti alla kaua iseseisvatele riikidele, vahe on siiski vähenenud mitu korda. Kui aga kaldutakse sinnapoole, et eestlus, see on pidev ulgumine, et meil on olnud pärisorjus – ka teistel rahvastel on olnud halbu aegu ajaloo jooksul. Lisaks pidev alaväärsuskompleks, et teised rahvad on meist arvukamad ja mõjukamad, pidev ulgumine, et niikuinii sureme välja ja noored on pahad, ei huvitu eestlusest, tänitamine, kui keegi peab mingit ebaeestlaslikku tähtpäeva või sööb ebaeestlaslikku toitu ja kui keegi kolib kuhugi mujale elama või tal on teisest rahvusest abikaasa.
Tuleb leppida tõsiasjaga, et elu ei ole musta ja valge vastandumine, vaid pidev koha-nemine reaalsustega, mida pole võimalik muuta. Unistused jäävad unistusteks, tegelik elu läheb oma rada.
Vanem põlvkond on kinni mineviku kartustes, noorem soovib edasi minna tuleviku julgusega. Tuleks aga kasutada oma mõistust eestluse kindlustamiseks, mitte alaväärsuskompleksi levitamiseks. Sõltuvus on osa arengu taustast, isolatsioon tee hääbumisele.
Vello Helk