Sirje Kiin
8. oktoobril kiitis Eesti valitsus järjekordselt heaks Venemaa ja Eesti vahelise piirileppe eelnõu.
Eelnõu seletuskirjas sisaldus uue õiguskantsleri Ülle Madise hinnang lepingule, kuid ei olnud toodud ära valitsuse enda seisukohta õigusliku järjepidevuse ja Tartu rahuleppe küsimuses.
Pärast mõningaid vaidlusi IRLi esimehe Margus Tsahknaga, kes seda vana asja meelde tuletas, otsustas valitsus lisada oma otsusele deklaratiivse seisukoha, et selle lepinguga reguleeritakse ainult piirijoone kulgemisega seotud küsimusi.
Valitsus lisas seaduse seletuskirja järgmise deklaratsiooni: “Riigipiiri leping puudutab tehnilise lepinguna vaid ühte osa Tartu rahulepingus käsitletud teemadest ning sellega ei teki küsimust Tartu rahulepingu kehtivuse kohta Eesti riikluse olulise alustalana.
Riigipiiri leping käsitleb ainult riigipiiri joone kulgemist, millele Tartu rahulepingus vastab artikli III lõige 1.
Sellest tulenevalt asendab riigipiiri leping Tartu rahulepingu artikli III lõiget 1 ainult niivõrd, kuivõrd ta erineb artikli III lõikes 1 sätestatust.
Kui Eesti ja Venemaa vahel sõlmitakse eelnõus väljapakutud kujul uus riigipiiri leping, mis muudab senise Tartu rahulepingu üksnes riigipiiri määratlevas osas, siis muus osas jääb Tartu rahuleping kehtima.
See tähendab, et kaitstud on põhiseaduse preambulist tulenev riikliku järjepidevuse põhimõte – väärtus, mida Tartu rahuleping kannab ja samas ka Eesti põhiseadus kaitseb.”
Pärast seda Eesti valitsuse ühepoolset usukinnitust leppis IRL piirileppe eelnõuga, käsitades ülaltoodud lauseid kui Eesti Vabariigi seisukohta, et Tartu rahuleping kehtib. IRLi esimees Margus Tsahkna kirjutas seepeale, et Eesti on valmis piirilepingut sõlmima, sest meil on vaja kindlustada ja kontrollida oma piiri.
Kogu see preambulisse lisalausete panek, mis tuletaks venelastele igaks juhuks meelde Tartu rahu kehtivust, meenutab põhimõtteliselt kümne aasta tagust kord juba läbitud karutantsu, kus meie teeme näo, et karu usub Tartu rahu ja karu teeb näo, et ega ikka ei usu küll.
2005. aastal lõppes preambuli karutants teadagi millega: Venemaa võttis oma allkirja piirileppelt tagasi ja kogu piiriküsimus hangus taas kümneks aastaks.
Eesti-Vene vaheline lepingutega määratlemata ajutine kontrolljoon kasvas võssa, NATO idapiiri valvamine oli pehmelt öeldes küsitav, politsei ja piirivalve liideti, see nõrgestas omakorda piirivalve struktuure ja valmisolekut.
On vihjatud, et just piirivõsa ebamäärasuse tõttu saigi võimalikuks see, et päev pärast USA presidendi üht mõjuvõimsaimat kõnet Tallinnas rööviti ja arreteeriti tähistamata, selge jooneta piirivõsas Eesti kaitsepolitsei töötaja.
Piirileppe puntratantsuga on ju tegelikult tegeldud üle 20 aasta ka palju rahulikumatel perioodidel kui praegu, mistõttu tekib küsimus, mis liiki kiire hakkas just nüüd sise- ja välispoliitiliselt vägagi vaieldava piirileppega?
Just nüüd, kui on selge, et teine lepingupool on mitmekordne agressor ja kõigi rahvusvaheliste lepete rikkuja Gruusias, Ida-Ukrainas ja Krimmis ning pommitab agressiivselt just siis, kui Eesti valitsus piirileppe eelnõud temaga heaks kiidab, juba järgmisi riike – Süüriat ja kogemata? Türgitki.
Poliitikute jutt sellest, et piirileppe ratifitseerimisega tuleks miskipärast lõpule jõuda lõpule enne, kui septembris 2016 valitakse uus Venemaa riigiduuma, on nii häiriv kui vale, kirjutab välispoliitika analüütik Toomas Alatalu, sest tänane duuma, mis võttis Venemaa koosseisu Krimmi, teeb ju ainult seda, mida president ja kõrgem ülemjuhataja ütleb.
Ehk teisisõnu, nii- või naasugusest duumast ei sõltu tuhkagi, kuni Venemaad valitseb isikukultuslik diktaator.
Opositsiooni esindava Vabaerakonna esinduskogu võttis 9. oktoobril vastu avalduse, kus tehti ettepanek piirileppe eelnõu mitte toetada, sest selles puudub side ja viide 1920. aasta Tartu rahulepingule ning seal on suuri sisulisi puudusi.
„Näib, et Eesti inimeste üks kõige fundamentaalsemaid muresid on seotud Tartu rahuga, sellest on saanud teatud mõttes rahva hing või arhetüüp, millele Eesti riiklus tugineb. Inimeste südames valitseb kartus, et koos Vene-Eesti piirilepingu sõlmimisega antakse ära ka midagi eesti hingele väga olulist.
See on paljuski ühe rahva elujõu küsimus,“ ütles Vabaerakonna pressiesindaja, kirjanik Ülo Mattheus.
Vabaerakond arvab, et olukorras, kus Venemaa on kiskunud Gruusia Vabariigi (Georgia) küljest suuri territooriume, annekteerinud Krimmi poolsaare ja jätkab rünnakuid Ukraina Vabariigi vastu, mõjub praegune piirileppe sõlmimise katse Eesti-poolse heakskiiduna nendele tegudele:
„Kui meie naaberriik Venemaa ei austa oma naabrite iseseisvust ja territoriaalset puutumatust, ei taga ükski piirileping meile rahu ja piiride puutumatust.“
Jagan täielikult Vabaerakonna seisukohta, et pole moraalselt õige sõlmida lepinguid agressoriga, kes ei austa rahvushelist õigust ega teiste riikide suveräänsust ning sõdib pidevalt oma naabritega.
See oleks minu meelest niisama vääritu kui minna vangla tagaukse lukuaugu kaudu tegema oma väikest, kahtlase tuluga äritehingut massimõrtsukaga, kes on eluks ajaks vangi ja ühiskondlikku isolatsiooni määratud.
Jälle oleme olukorras, kus Eesti valitsus mängib oma pisikese mätta otsas pimesikumängu ning teeb näo, justkui ei teaks või ei hooliks üldse, mis toimub laias maailmas, kus siiski võivad veel toimida kindlad rahvusvahelise õiguse põhimõtted ja on olemas väärikate riikide omavaheline solidaarsus riikidega, kes on kehtestanud kõigi lepete räigele rikkujale sanktsioonid ning kindla piirini ka diplomaatilise boikoti.
Piirileppe tegemisel peaks kehtima ikkagi ka mingi moraalne piir.
