18. oktoobril Eestis toimunud kohaliku omavalitsuse valimised tõid kaasa palju üllatusi. Pärast Eesti taasiseseisvumist osales kohaliku omavalitsuse valimistel rekordarv valijaid. Üle Eesti käis hääletamas 60.3% kogu valijaskonnast. Kõige aktiivsemaks linnaks osutus Tallinn, kus käis valimas tervelt 65.2% valijatest ning kõige vähem käis valimas aga Saare maakonnas 53.6%.
Üks tähtsamaid võitlusi käis pealinna pärast. Oodatud ja kardetud 40 mandaadi piiri ületas Keskerakond, kogudes Tallinnas 44 mandaati. Isamaa ja Res Publica Liidul oli seekord väga tugev toetajaskond, saades 13 mandaati, mis oli üks vähem kui Reformierakonnal. Neljanda erakonnana pääsesid volikokku sotsiaaldemokraadid 8 mandaadiga.
Ülikoolilinnas Tartus oli tulemus hoopis teine. Seal said kõige suurema arvu hääli Reformierakond ning IRL, saades mõlemad kokku 30 mandaati 49st.
Enne valimisi toimus suur propagandavõitlus, mis peamiselt oli Keskerakonna ning ülejäänud erakondade vahel. Reformierakond lubas armastust, IRL lubas linna “puhastada”, Keskerakond ütles enda kohta “Kes siis veel”. Keskerakond mängis enda kaardid kohalike omavalitsuse valimistel peamiselt vene keelt kõnelevate valijate peale. Saavutati märkimisväärne valimistulemus nii Tallinnas kui Narvas, kuid sellega maksti kõrget hinda teistes kohtades Eestis, kus domineerisid pigem teised erakonnad. Paljudes väiksemates valdades oli moodustatud valimisliite, mis koosnesid kohalikest inimestest. Valimisliidud olid vägagi populaarsed üle Eesti. Statistika kohaselt hääletas iga neljas valija valimisliidu poolt. Näiteks Pärnus sai kõige rohkem hääli Toomas Kivimäe valimisliit ning Jõhvis Valimisliit Jõhvi heaks.
Sel korral oli palju arutelu interneti teel valimiste ehk E-valimiste kohta. Mitmed arvasid, et see pole piisavalt turvaline, et mõni kurikael saab läbi interneti teha valimispettust. Teised aga arvasid, et see on väga hea võimalus osa võtta valimistest ilma, et halva ilmaga kodust välja peaks minema. E-valimised osutusid väga populaarseks, lüües uue rekordi rohkem kui 100 000 hääletajaga.
Mind tegid vahepeal murelikuks inimesed, kes ütlesid, et neid ei huvita poliitika või propagandat on niivõrd palju, et nad ei lähegi hääletama. Üritasin inimesi veenda, et kindlasti peab valima minema. Üks tihti ettetulnud vastuargumente oli, et ei tea keda valida. Kui ma küsisin, et kas mõne erakonna maailmavaated on täiesti vastumeelt, siis öeldi, et on küll. Paljud ei mõtelnud alguses selle peale, et saab ka vastuhääle anda. Hääletama mitte minna on kui anda poolt hääl erakonnale, kes kõige vähem meeldib.
Nüüd pärast valimisi mõtiskletakse selle üle, et kas Tallinnas jätkub Keskerakonna ainuvõim või kas minnakse koalitsiooni mõne teise erakonnaga.
Hetkel on majanduskriis ning Tallinna linnavalitsuse otsuste tõttu linna eelarve 1.5 miljardi Eesti krooni võrra miinuses ning väga palju raha on ümber tõstetud lasteaedade ning noorte spordiseltside arvelt. Mullu kulutas linn reklaami jaoks ligi 80 miljonit krooni. Järgmised neli aastat tulevad nii Tallinnal kui ka teistel linnadel väga keerulised rahalise nappuse tõttu. Tallinnas võitnud erakond on lubanud palju, aga nagu öeldakse – liiga pingul vibu murdub. Tuleb üheskoos tegutseda ja loota parimat!
Illimar Lepik von Wirén
