Peipsi järve saagikus on vähenenud viimase 170 aastaga enam kui neli korda.
Kala pole küll järvest kadunud, kuid liigilises koosseisus ja eri kalaliikide suhtelises arvukuses on toimunud ulatuslikud muutused, selgub hiljuti ilmunud teadustööst.
Erki Tammiksaar ja Külli Kangur Eesti Maaülikoolist võtsid aluseks kõik saadaolevad Peipsi järve kalaliikide arvukust ning liigilist koosseisu peegeldavad andmekogud. Neist esimene koostati juba 1851–1852. aastal.
Nimekale Tartus elanud loodusteadlasele Karl Ernst von Baerile anti toona ülesanne hinnata järve kalavarusid ja töötada saadud tulemuste põhjal välja juhised jätkusuutlikuks kalapüügiks järve mõlemal kaldal.
Sarnaselt 1913. aastal korraldatud ekspeditsiooni käigus kogutud andmetele vajusid need hiljem aastakümneteks unustuse hõlma ja lõpetasid Peterburi arhiivis.
“Vanu andmeid ei saa alahinnata. Saadud saagid ei näita meile mitte ainult varude suurust, vaid kaudselt ka seda, milline oli tol ajal järve ökosüsteem ja selle tervis,” selgitas Kangur.
Baeri saadud tulemusi praeguste kutselise kalapüügi andmetega võrreldes selgub, et kui 1850. aastatel püüti aastas ühe hektari kohta 65 kilogrammi kala, siis praeguseks on langenud see 15 kilogrammini.
Ärilistel eesmärkidel on muutunud kalapüük seetõttu mitmel pool vähetulusaks.
Suuremad muutused leidsid aset juba 1930. aastatel, mida on seostatud veetaseme järsu alanemisega.
Keskmiselt püüti sel kümnendil hektari kohta kala 33 kilogrammi.
Eeskätt on läinud kõige kehvemini külmaveelistel kaladel, nagu Peipsi siial, rääbisel, lutsul ja tindil.
“Nad nõuavad suhteliselt puhast hapnikurikast vett. Kui vee temperatuur on juba pikalt üle 20 °C, hakkab tindi arvukus vähenema ja see on ka viimastel aastatel väga tugevalt kõikunud,” sõnas Kangur.
Vahepeal veidi taastuda jõudnud rääbise asurkonda räsivad kuumalainete ajal suvised vetikaõitsengud.
Jääkatte puudumisel jääb nende mari tormide meelevalda, langeb eelmise aasta vetikaplöga sisse ja sureb.
Arvukuse taastumist soosib samas liikide lühike eluiga, mis on näiteks tindil 1–2 ja rääbisel 4–5 aastat.
Mõru lohutusena saab teiste uuringute põhjal öelda, et mitmes teises põhja-poolkera suuremas järves on olukord veelgi hullem.
Mainida tuleb ka röövpüüki. “Kui meenutada, et isegi Baeri ajal ei rakendunud tegelikkuses kõik seatud piirangud, pole inimeste olemus väga palju muutunud.
Lõputult aga Peipsil kala püüda ei saa – kõigile soovijatele seda lihtsalt ei jätku,” laiendas vanemteadur.
VES/novaator.err.ee
