Iseseisvuspäeva oikumeenilisel jumalateenistusel Tallinna Kaarli kirikus jutlustanud peapiiskop Urmas Viilma keskendus oma sõnumis nähtamatutele inimestele meie ümber.
Kirikupea küsis oma jutluses: „Kui vaatame enese ümber ja näeme rahvast – kaasteelisi tänaval, tööpaigal ja koolis, kontserdisaalis ja ühistranspordis, laulupeol ja matkarajal, haigemajas ja ostukeskuses, siis kas me näeme ikka kõiki? Või on meie seas siiski ka neid, kes on oma kaaslaste poolt unustatud?“ Oma isiklikele kogemustele toetustes selgitas Viilma, mida tundis, kui keegi tuttav vaatas temast lihtsalt läbi, nagu oleks ta tema jaoks nähtamatu. Viilma tõdes, et olla nähtamatu teeb vahel rohkem haiget kui olla märgatud, aga vihatud.
Veel arutles Urmas Viilma, kuipalju on ühiskonnas neid, kes on teiste jaoks nähtamatud oma vaadete või veendumuste, eluviiside või tegude, mõtete või sõnade, mineviku või oleviku, väljanägemise või väljaütlemise pärast. Ühiskonna üksildastele liikmetele viidates nentis kirikupea: „Palju on neidki, kes on unustatud üksildusse – laste-, hoolde- ja vanadekodudesse, isegi omaenda koju.“
Viimastel nädalatel kõneainet pakkunud Eno Raua lastejutu „Sipsik“ tuksuva südamega kaltsunukust peategelasest rääkides küsis peapiiskop retooriliselt, kas ka riigil ja kirikul on süda ning ise vastates kinnitas, et meil inimestena, kes me moodustame riigi ja kiriku ju ometi on süda.
„Meie ei ole kaltsunukud, nagu pole seda ka inimesed meie ümber. Järelikult peame ka käituma vastavalt ning meie ligimesearmastus ei saa olla välja mõõdetud ainult nende jaoks, keda on mugav ja turvaline armastada, sest nad jagavad meiega samu veendumusi, meelsust ja elustiili, või kõnelevad meiega sama keelt, valivad samu erakondi või käivad samas spordiklubis,“ sõnas Viilma. Ta lisas: „Niisama nähtavaks kui muutub meie ümber keskkonnareostus ja prügi, millele tähelepanu suuname, peavad võrdselt pälvima meie positiivse tähelepanu ja armastuse kõik ühiskonna nähtamatud liikmed, alates igaühe esimesest südametuksest viimaseni“.
Viidates sündimata jäävatele lastele ja eluõhtusse jõudnud hospiitsteenust vajavatele vanuritele rõhutas peapiiskop Viilma: „Me ei tohi silmi sulgeda ühegi inimese ees, olgu ta emaihus või surivoodil. Kuigi just need on paigad, kus inimene kipub olema kõige rohkem üksi, kõige rohkem nähtamatu.“
Tuleviku Eesti põlvkondadest rääkides ja Tallinna Toomkooli õpilaste kirjapandud unistusi tsiteerides ütles Viilma: „Ka meie uue põlvkonna Kerstid, Jürid, Hennud, Mardid, Helir-Valdorid, Kajad, Indrekud ja isegi Urmased rõõmustavad või muretsevad tänase Eesti pärast ühtviisi tänastega. Kuid meie käes on paljude selliste õnnelike hetkede kinkimise võimalus oma lastele, kuid ka kõigile teistele enda ümber. Eesti on meie kõigi riik ja keegi meist ei ole nähtamatu.“
Jutlust lõpetades kinnitas peapiiskop, et Jumal on nähtamatu, mis annab meile lootuse ja usu, et seesama Jumal annab kõikidele võrdselt elu ja õhu ja kõike muud, mida vajame. „Suurtele nende mõõtu mööda ja väikestele nende mõõtu mööda,“ sõnas Viilma.
