Antarktikasse teel oleva “Admiral Bellingshauseni” laevapere heiskas udusesse Porto sadamasse jõudes 17. septembril varahommikul sinimustvalge lipu ning kogunes laevatekile, et meenutada 75 aasta möödumist eestlaste suurpõgenemisest punase terrori eest vabasse maailma.
Lugesin laeva Piiblist Psalmi 139 ja mõtisklesin merest ja vabadusest. Meri seab piire ja võib olla takistuseks, kuid meri on ja jääb alati ka vabaduse sümboliks – vahel ohtlikuks ja salakavalaks, teinekord turvaliseks ja kaitsvaks. Udu, mis täna hommikul meid Portos ümbritses ja kaptenisillalt regulaarset uduvilet laskma sundis, oli 1944. aastal ja hiljemgi mõnel juhul põgenejatele varjuliseks katteks võõra ja kurja silma eest.
Nii, nagu pole Eestis ainsatki perekoda, kes jäi puutumata lähemalt või kaugemalt küüditamistest, ei leidu ilmselt ka perekonda või suguvõsa, kus pole ühtegi põgeniku leiba maitsnud liiget. Meil kõigil on võtta oma suguvõsast päris oma küüditamis- ja põgenemislood. Võime ette kujutada, milline oli see tunne, kui valdav oli see hirm, mis oli täitnud kodust sõja ja vägivalla eest põgenejate hinge, siis seda on raske millegagi võrrelda. Selle hirmu osaks oli suur teadmatus. Teadmatus ja kaotusvalu kõige maha jäänu suhtes.
Jäeti ju maha mitte ainult isiklikud esemed, lemmik- ja koduloomad või kodud. Maha jäid paljudel ka lähedased pereliikmed, sõbrad ja kaaslased. Teadmatus valdas sellegi pärast, mis ootas põgenejaid ees. Kas keegi ootab neid? Kas nad leiavad peavarju, leiba, tööd? Mure oma laste ja eakate pärast.
Teadmatus, kui kaua kõik see kestab – kas pääsetakse tagasi või jäetaksegi põgenikena mööda ilma rändama. Teadmatus, kas jõutakse kohalegi. Hirm, et äkki saadakse kätte või lastakse põhja… Palju oli ju ringles juba uudiseid ja jutte uppunud või uputatud laevadest ja paatidest, mis ei jõudnud kunagi teisele kaldale. Tänagi ei oska keegi täpselt nimetada arvu teekonnal hukkunute kohta.
“Admiral Bellingshauseni” laevapere langetas merel hukkunute mälestuseks pea ning kirikute mälestuskelli asendas uduse vee kohal kurvalt ja pikalt kõlav laevavile.
Tekst: peapiiskop
Urmas Viilma / Facebook
Fotod: Cristian Johannes Kask