Peaminister Andus Ansip ja suursaadik Marina Kaljurand viibisid Chicagos seoses NATO tippkonverentsiga eeneval nädalal. Järgneval laupäeval külastasid nad Chicago Eesti Maja. Vastuvõtt algas kell 5 pl. Peaminister Andrus Ansip alustas kõnega, milles kiitis väliseestlaste panust, USA riigi panust ning president Ronald Reagan’i panust Eesti iseseisvuse taastamisel. Seejärel andis ta lühikokkuvõtte Eesti majandusolukorrast. Mainis, et Eestis on väikseim valitsuse võlakoormus Euroopa Liidus; 6% kogutoodangust (Gross Domestic Product ehk GDP). (USA oma on ligi sada protsenti.) Samal ajal on Euroopa Liidus kõige kiirem majanduskasv Eestis, möödunud aastal 7.6%. Toonitas ka Euroopa Liitu kuulumise hüvesid ning kaitseturvalisust NATO liikmeskonda kuulumise tõttu.
Arvas, et Eesti praegused kulutused riigikaitseks, umbes 2% kogutoodangust, peaksid siiski tõusma.
Eesti Rahvuskommitee Ühendriikides (ERKÜ) juhatuse liige Gilda Karu tegi kiire tubli töö, otsides ühendust kohaliku ajalehe ajakirjanikuga juba enne algust. Ameeriklannast ajakirjanik oli kohapeal ning sai Gilda Karult jooksva tõlke. Seejärgne lühikokkuvõte ilmus ajalehes “Chicago Daily Herald”, peaaegu et viimasel minutil. Teretulnud õigeaegne teave laiemale ameerika publikule.
Järgnes küsimuste-vastuste aeg. Oli palju küsimusi ning peaminister vastas nendele põhjalikult. Nendest üks huvitavamid oli hariduse arengu kohta. Peminister vastas, et kulutuste poolest (% kogutoodangust) on Eesti Euroopa Liidus neljandal kohal, 7%. Aga selle kulu efektiivsus jätab palju soovida. Haridussüsteem Eestis kannatab väikeste koolide liigse arvu ning klasside väiksuse all. Eriti hull on see gümnaasiumites. Väikses gümnaasiumis ei ole võimalik palgata erialade õpetajaid. Tõi võrdluse Soomega, kus gümnaasiumid on palju suuremad. (Soomest on saanud eeskujulik maa hariduse vallas ka siin USA’s.)
Eriti huvitav oli küsimus ühe noorema siia ümberasunud eestlase poolt, sõnastatud umbkaudselt nagu: “Paljud nooremad Eestist lahkuvad võõrsile, kas see ei ole kaotus Eestile? Ning kas ei peaks ette võtma meetmeid nende tagasi meelitamiseks?”
Peaministri vastus algas ühe Euroopa Liidu põhimõttega: täielik liikumisvabadus. Nõukogude Liidu ajal seda ei olnud. Nüüd on. Ansip arutas pikalt ja laialt selle küsimuse võimalike vastuste hüvesid ja pahesid. Näiteks, mis juhtub, kui eestlane läheb Soome ning omandab seal häid kogemusi uudsel tööalal? Parim oleks, et ta läheb tagasi Eestisse, kus ta Soomes säästetud rahaga asutaks omaenda firma. Ning siis ekspordiks Soome.
Aga mis siis, kui ta ei lähe tagasi? Siin tõstis peaminister küsimuse, et kui palju see üldse loeb, kus suurkuju nagu Arvo Pärt elab, kas Eestis, Austrias või Saksamaal? Samuti kehtib see meie kuulsate dirigentide kohta. (Eestis ei ole küllaldaselt sümfooniaorkestreid, et kõiki neid ära mahutada). Mõndagi asja ei ole võimalik Eestis teha. Vahel tuleb otsida tehnilisi võimalusi mujal.
Seda asjaolu olen isiklikult kogenud. Vaba Eesti Sõna 24. veebruari 2011 väljaandes ilmus kirjeldav artikkel: “Ilmus raamat: The Science of String Instruments.” See raamat on esimene rahvusvahelise teaduse peavoolus, mis 7. peatükis “Psalteries and Zithers” käsitleb ka kandletaolisi muusikariistu. Suurim osa sellest põhineb tööl, mille sooritasin Thomas D. Rossing’i laboratooriumis Northern Illinois University’s (NIU), DeKalb, IL, USA. Eestis ei oleks olnud võimalik niisugust uurimust teha. Ka Soomeski mitte, kuigi seal on muusikariistade akustiline uurimine hästi arenenud. Tom Rossingi laboratoorium NIU’s on nüüd likvideeritud. Minu teada asub nüüd ainuke vastava aparatuuriga laboratoorium Floridas. Juhul kui oleksin 1995. aasta paiku tagasi asunud Eestisse, (mida tõsiselt kaalusin) oleks see töö jäänud tegemata.
Auväärsed külalised Eestist said ka mõned mälestuskingitused Chicago Eesti Majalt. Enno Toomsalu kinkis neile raamatu “Chicago Eesti Maja 30 aastat”, mis on rohkete piltidega kokkuvõte Chicago Eesti Maja ajaloost.
Andres Peekna, Ph.D
Innovative Mechanics, Inc.
Ansambel Tuuletargad