Rahvad on hakanud mõistma, kuidas Euroopa Liit ohustab nende kuluurilist identiteeti, kirjutavad Wall Street Journali veergudel Euroopa parempoolsete parteide juhid Geert Wilders, Marine Le Pen, Matteo Salvini ja Heinz-Christian Strache.
Kes kujutaks ette maailma ilma Euroopata. Geograafiliselt ei kao see maailmajagu kuhugi, kuid ohus on tsivilisatsioon. Sisserände mastaap on sisenemas miljonitesse. Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski sõnutsi on suurem laine alles ees. Ungari välisministri hinnangul on Euroopasse teel 35 miljonit inimest.
Olukord on täielikult kontrolli alt väljas. Liiga palju on õnneotsijaid, liiga palju kirjaoskamatuid. On ka põgenikke, kuid enamus saabub majanduslikel põhjustel. Meedia eelistab küll pildistada peresid ja lapsi, kuid noorte meesterahvaste enamust ei ole enam võimalik varjata. Paljud neist ei oska oma eluga midagi peale hakata.
Põhiprobleem on aga selles, et erinevalt teise maailmasõjaga kaasnenud põgenikelainest tullakse nüüd maadest, mille kultuur erineb Euroopast täielikult. Massiline sisseränne toob kaasa Euroopa Liidu liikmesriikide kultuurilise identiteedi lahjenemise.
Siinsed kodanikud panevad seda pahaks, sest instinktiivselt on nad patrioodid. Nad ei tahaks kaotada oma rahvuslikku olemist. Nad ei tahaks oma maid käest anda. Miski sügaval südames ütleb, et ilma identiteedita ei ole ka riiki. Ja et ilma riigita edu, õigust, demokraatiat ega vabadust.
Tasahilju on Euroopa Liit rahvusriike murendanud, lammutades samm sammu haaval nende suveräänsust. Meie maadelt on võetud õigus ise oma varjupaigapoliitikat ajada. Alles hiljuti sundis Euroopa Liit liikmesriikidele peale põgenikekvoodid ning sõitis üle vastupanijatest. Maskid on langenud ning Euroopa rahvastele on paljastunud Euroopa Liidu inetu pale.
Paremini kui iial varem mõistavad nad nüüd, et meie rahvuslikest parlamentidest on järel vaid näitemäng. Elutähtsad asjad nagu ka meie rahvuslikud identiteedid ei ole enam meie parlamentide pädevuses, vaid lähtuvad Brüsseli arusaamatutest institutsioonidest. Rahvaid sunnitakse oma maid ära andma ilma õiguseta sõna sekka öelda.
Eriti tundlik on antud olukorra suhtes Kesk-Euroopa, mida aastakümneid Moskvast meelevaldselt juhiti. Nad ei taha, et Brüssel kordaks sama. Siiski on ärevaks muutunud ka Lääne-Euroopa, nagu valimistulemused sageli illustreerivad.
Miljonite marssides Euroopa poole mõistavad omakorda miljonid inimesed Euroopas, et «pealinnade poliiteliit» on meid reetnud. Brüsseli poolt kohitsetud parlamendid on nüüd pungil poliitikuid, kellele alustpanevad rahvuslikud huvid enam korda ei lähe. Ka valitsustel pole lugu, kui suveräänsus kaob käest. Liiga sageli istuvad seal inimesed, kes loodavad jätkata rahvusvahelist karjääri mõnes ELi või ÜRO institutsioonis – kui see kohapeal otsa saab.
Laiutav lõhe kodanike ja valitsejate vahel tuleks sulgeda ning haarata taas kontroll oma piiride üle. Selle nimel tuleks inimestel leida üles erakonnad, mis seisavad riikliku suveräänsuse eest ning kaitsevad rahvuslikku identiteeti. Ja pingutada parlamentide ülevõimu taastamise suunas.
Geert Wilders, Marine Le Pen, Matteo Salvini ja Heinz-Christian Strache on vastavalt Hollandi Vabaduspartei, Prantsuse Rahvusrinde, Itaalia Põhjaliiga ja Austria Vabaduspartei liidrid.
Artikkel siin:
http://www.wsj.com/articles/restoring-europes-borders-and-sovereign-nations-1444940613
