Sõmerpalu lasteaia jõulupidu. Foto: Viido Polikarpus
Tegelikult on ka eestlaste tänane ilmalikkus üsnagi loodususuilmeline. Üleüldiselt järgitakse mitmeid muistseid kombeid – näiteks põletatakse jaanituld, peetakse hingedeaega, käiakse enne pühi saunas.
Muidu umbusklikud ja pragmaatilised eestlased on varmad usaldama oma tervise ja saatuse ravitsejate ja tarkade hoolde. Eestlaste kaasaegses kombestikus on kindel koht toimingutel, mis oma olemuselt on ohverdused: abiellujad seovad kurepesadega puudele ja postidele linte ja allikatesse heidetakse münte.
Loodususu põhjal on tekkinud ka uusi tavasid. Jõululaupäeva õhtul, mis Eesti rahvakalendris tähistab vana-aastat ja hingedeaja lõppu, säravad Eesti kalmistud küünlatules. Üldjuhul ei osata seda kõike seostada religioossusega.
Survesajandite jooksul on eestlastes kinnistunud arusaam, et usk(likkus) võrdub kristlusega. Kui maausulistele öeldakse, et maausk pole religioon, siis nad tavaliselt nõustuvad sellega, lisades, et maausk on midagi enamat kui religioon.
Maausk on meie rahva keel, laulud, tavad, uskumused, arhetüübid ja kultuur (vt. http://www.estinst.ee/publications/estonianculture/II_MMIII/kaasik_est.html). Jõuluaeg on minu silmis olnud alati puhtalt kommertslik. Ka Eestis, kuhu kakskümmend aastat tagasi polnud läänelik tarbimisbuum veel jõudnud.
Igal aastal tunnen ma jõuluajal, et ma pole piisavalt selleks valmistunud, või kui päris aus olla – pole kunagi ise saanud nii palju, kui ma oleksin soovinud.
Jõuluaeg on olnud andmise aeg, heategude aeg, mida igal kristlasel on õigus ja soov tähistada, ka riiklikul tasemel. Aga alati pole see nii olnud. A. Hislop kirjutab oma “Kahes babüloonlases”, et piibel ei ütle meile, millal Jeesus sündis (kuidas ta saakski, kui meie lääne kalender järgib aega enne ja pärast Kristust).
Vikipeediast võib lugeda, et “Piibellikku põhjust Kristuse sünnipäeva sel ajal tähistada ei ole. Kuna pööripäeva tähistamine oli paganlik komme, siis enne neljandat sajandit kristlased jõule ei pidanud.
Aastal 353 andis Rooma piiskop korralduse tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril, et see oleks samal ajal paganlike pidustustega, mida peeti talvise pööripäeva järel päikese taassünni puhul. Uus püha kinnistati lõplikult Konstantinoopoli kontsiilis 381. aastal. /—/ Kristuse sündimise püha tähistab kristlaste jaoks eelkõige Jeesuse sündi, mitte talvise pööripäeva pidustusi.
Kristlik kirik üritas kristlikustada jõulupühasid. Kristuse kui maailma valguse sünd tehti analoogseks päikese taassünniga, et kristlus oleks paganlusest pöördunutele kergemini vastuvõetav.” Jumal on olnud järjekindlalt vastu sellisele paganlikule pühale, mida kristlased nüüd jõuludena pühitsevad. Jumal ütleb, et see on jälestusväärne!
Kristlased aga usuvad kinnisilmi, et jõulude tähistamisega nad austavad Jumalat. Tegelikult kummardavad nad hoopis paganate jumalat Dumuzi, kes oli sumeri viljakusejumal, noor ja ilus karjane. Jõuluvanal ehk Santa Clausil, kes kõike teab ja kes võib ühe öö jooksul maakerale tiiru peale teha, on 8 põhjapõtra.
Põhjapõder on sümboolne paganlik jumal, number 8 aga sümboliseerib uut algust. Kui 8 küljeli keerata, siis on see lõpmatuse märk. Ei ole kahtlust, et paganlik talvine pööripäev, teiste sõnadega jõulud, peeti babüloonlaste messiase sünni auks.
Ilusat advendiaega soovides,
Viido Polikarpus