See sõnum terendas ekraanidelt samuti Ülemiste lennujaamas. Tulevik on sinu nägu, suuresti olenevalt, kuhu oma näo pistad või kas seda katad. Lennujaamast väljudes astusime aga maskivabasse ühiskonda.
Eestis ei ole nii palju haigusjuhtumeid enam (või veel) ning rahvas ei pea seda vajalikuks ja käsku pole selleks antud. Alul oli see äärmiselt harjumatu ja meie ikka uhkelt mardisantisime edasi, kuid mittemuretsemisega harjub inimene väga ruttu, sest see on loomuomane.
Jääme lootma paremat ja ootame, mida 1. septembri esimene koolipäev võimalike ümberkorralduste NÄOL(E) toob.
Me päkad puutusid taas Eesti pinda 13. augusti õhtul pärast aastapikkust Torontos viibimist.
Nii LOT’i lennufirma Toronto-Varssavi, kui Varssavi-Tallinna lennukid olid rahvast tuubil täis, nagu tavaliselt.
Üleookeani lennul pakuti sooja sööki ja jooke nagu ennevanasti.
Ainus vahe oli, et kõik kandsid maske, väljaarvatud sellel suhteliselt põgusal ajal, kui midagi tuli suhu pista või rüübata.
Teed ja kohvi peeti ilmselt ülearuseks luksuseks, sest nende pakkumisega ei nähtud vaeva.
Passikontrolli hetkedel pidi ka mõistagi korraks ninaotsa ja suujoont näitama.
Fotod ja tekst:
Riina Kindlam
“Anna käppa ka!” on muheda eestlase viis paluda teise inimese terekätt.
Ja ühtlasi sõnum esimesel Eesti käte desinfitseerimise ehk “desojaamal”, mis Tallinna lennujaamas vastu tuli.
Lisalausena “Tee siin käed puhtaks”, juhul kui mõni nalja ei mõista või väljendit ei tea. See oli vahetult enne, kui sõbralikud Eesti politseinikud pärisid kõikidelt saabujatelt, kust nad tulevad.
Kanadast saabujad said otse passikontrolli sappa, mõned teised pidid lauda istuma midagi lugema ja millelegi alla kirjutama.
Ilmselt oli see lubadus 14 päeva isolatsioonis püsida. Esimene teretamine oli siis selline, törts steriiline, plastist poisiga. Ka ingliskeelne juhise vaste “Give us a hand” on kahemõtteliselt vaimukas.
Käppa andma, plaksu tegema, viit viskama. (Viska viis! Give me five!) “Internutt” tõi ka välja naisterahva, kelle nimeks Anna Plaks, hüüdnimeks küllap Viska Viis.
