Ajalooline hetk: Abramsi tank Eesti pealinnas paraadil. Ameeriklased tõid paraadile kaks jalaväe lahingumasinat Bradley ja kaks tanki Abrams M1A2. Siin võib näha ühte liivakarva Abramsit lähenemas paraadi ümberpöörde kohale Kaarli kiriku taga, moondumisvõrkudesse mähitud tankikahur kõrgumas üle Okupatsiooni Muuseumi ja selle kõrval oleva Berliini müüri tüki. Paraadi ETVs kommenteerinud kolonel Peeter Tali: “Liitlaste tankid on tulnud, et jääda. Nad asuvad praegu Tapal ja saavad harjutada koos Eesti jalaväe lahingumasinatega, mis ongi ju kollektiivkaitse mõte.” Foto: Riina Kindlam
Hetk enne päiksetõusu ja lipuheiskamist Pika Hermanni torni kell 07.35. Tänavu koguneti Toompea lossi hoovi asemel suuremale alale lossi kõrvale Kuberneri aeda. Taamal on näha suurt teleekraani kõnelejate paremaks nägemiseks, ees kõrgkoolide ja üliõpilasoranisatsioonide värvimütse ja korporatsioonide teklid ning lippe. Väiksest torniaknast paistab sooja valgust. Foto: Riina Kindlam
Mitte vaid tänavu, IGAL aastal on see päev Eestis nagu ei ükski teine. Päev, kui rahvas tuleb kokku ja õhus on üleüldine tähistamise meeleolu. Tänavatel, vähemalt pealinnas rahvaüritustel, on tunne võrreldav sellega, mis valitseb laulupeo ajal. Ja mis siin salata, on eriti tore, kui Vabariigi aastapäev langeb argipäevale. Järgmised kaks aastat paraku nii ei ole… Ning lisapuhkusepäevi Eestis sellisel puhul üldjuhul ei anta. Paljudel koolilastel algas tänu reedesele riigipühale koolivaheaeg nõks varem. Oh, seda õnne ja rõõmu!
Neljapäeval tähistati juba koolis. Pidulik koolivorm ja aktus kirikus. Lastega rääkis üks kõrgem Eesti kaitseväe ülem ja pärast liiguti pidulikus rongkäigus kooli tagasi. Tänavu oli esimene kord, kui mu laps ütles, et lähme päiksetõusu lipuheiskamisele Toompeal, kuna koolist kutsuti. Tema 4 aastat noor ja alles väike põhikool marssis koolilipuga esimest korda kogunemispaigast Johan Pitka ausamba juurest Toompeale. See oli vabatahtlik ja paljud lapsed magasid kodus õndsat esimese koolivaheaja hommiku und, aga oli ka entusiaste.
Kõigest 2 kraadi külma ja mõned üksikud hõljuvad lumehelbed – imeline meeleolu. Alati ei pruugi sugugi nõnda olla. Kui vihma oleks ladistanud, ei tea, kas oleks oma kleenukese 7-aastase piigaga seal nii rahulikult ja õnnelikult kuulanud Riigikogu spiikeri ja muid sõnavõtte. Juba Toompeale tõustes trehvasime Torontost külas olevat kaitseväe reservohvitseri ja Kuberneri aias Baltimorest pärit Eestis õppivat sõbrannat. Üle parema õla silmasin oma korporatsiooni Filiae Patriae ridades meie presidenti. Selline on armas väike Eesti.
Jagati laululehti, mida ei vajanud need, kes on kogu elu võõrsil laulnud Eesti hümni, Hoia Jumal Eestit ja Kaunistagem Eesti kojad. Seda erilisem, tähtsam, on laulda sellel lumisel nõlval sel päeval, kui üldsegi võimalik. Juba ärkamine tavaliselt varem, sellise tähistamise nimel, pimedas, loob säriseva meeleolu kogu päevaks.
Mida vahepeal teha? Kui president osaleb pidulikul jumalateenistusel ja asetatakse pärjad Võidusamba jalamile. Korporantidel ja organiseeritud üliõpilastel on oma rongkäik ja kokkusaamised, Rootsi-Mihkli kirikus pakutakse sel hommikul koguduse liikmetele ja sõpradele vastlakukleid. Paljud kohvikud ei ole tavaliselt nii vara veel avatud, aga mõned taibukamad on aru saanud, et sel hommikult tasub see kesklinnas vägagi ära. Võiks suisa kuulutada, et meil saab lipuheiskamise järel kuuma kohvi. Tean üht vanalinnas elavat seltskondlikku daami, kes avab oma uksed lipuheiskamise järgselt kutsutud sõpradele hommikusöögiks. Vabariigi aastapäeva puder. Kuna meie sõbranna töötab Toompea lossis, käisime tegemas tema kutsel “paraadfotot” lossi valges saalis, lippude ees. Lastel olid ju hundu kaelarätid kaelas või koolimütsid peas. Milline harukordne võimalus! Ühtlasi õnnelikud juhused tervitada Eiki Nestorit ja Taavi Rõivast ja… “Kas see pole presidendi abikaasa?” Millest kõigest jäi ilma koju magama jäänud vanem õde. Ise teab. Et järgmine kord tasub…
Ta oli juba ärkvel. Ja oli taibanud telekagi sisse lülitada (otseülekanne kõikidelt sündmustelt). Kell 10 ootas taas koolipoolne ühistähistamine. Kringli söömine ja paraadile minek on koos alati lõbusam. Seegi üritus on vabatahtlik, aga meie meelest väga kena traditsioon. Mõned lapsed esinevad ja siis toimuvad lõbusad mängud: sel aastal näidati vanu lapsepõlve fotosid kuulsatest eesti inimestest, kirjanikest, muusikutest, riigimeestest, ja neid tuli ära arvata. Siis oli laulude äratundmise mäng. Anti üks sõna – “Kas tead ühtegi laulu, kus see sõna esineb? Laulame seda!” Sõnu juurde, kuni moodustus lause – antud laulu üks rida ja mõistatuse lahenedes lauldi koos kogu laul. Nagu tõeline väliseesti pidu, igasuguste vanade, tuntud, s.h. lapsepõlvelauludega. Mulle väga meeldis kolmas äraarvamise mäng. Kooli õppealajuhataja luges ette katkendeid lasteraamatutest ja meie pidime ära arvama, millise raamatuga tegu. Mina tundsin ära vaid Ellen Niidu “Suure maalritöö”, tunnistan, et Aino Perviku “Kunksmoor” minuni noorena ei jõudnud… Laps tundis ära Naksitrallid ja Lotte ja Andrus Kivirähki ma ei mäletagi enam millise raamatu. See mäng tekitas kibeda lugemiskiheluse!
Kringel, kaks, kolm! Säraküünlatega. Ja oligi aeg paraadi vaatama minna. Tuliselt kahju oli väikesest lasteaiaplikast, kes nuttis ja jonnis: “Ma ei taha magama minna, ma tahan KA PARAADILE!!” Üritasin teda lohutada, et seda saab interneti vahendusel ETV saadete järelvaatamises näha. Lausa mitu korda järjest, kui vaid süda soovib. (Soovitan seda tungivalt lehelugejatelegi – etv.err.ee lehelt EV 99. Kõik VA üritused – saateid on 8, lisaks uudised ja videod – on järelvaadatavad veel 24 päeva.)
Järelvaatamise võimalus aga ei paistnud antud tüdrukukest sugugi lohutavat. Ta vaatas mulle kurja näoga otsa. Ilmselt teadis, et paraadi jälgides saab nii lumehelbeid keelele, kui päikest ninale, hõisata ja lippe kõrgelt lehvitada. Köhida soomusmasinate tossus, külmetada varbaid ja mängida äraarvamismängu, sest erinevalt laulupeo rongkäigust, ei ole kõigil silti ees, teatamaks kellega tegu. Kuperjanovlased – selge. Lippudega erinevate riikide üksused, ka selged. Täiusliku pildi saamiseks on vaja kolonel Peeter Tali jooksvaid kommentaare, mida saab vaid teleühenduse (ja järelvaatamise!) kaudu. Kui muud julgustuseks hüüda ei oska, siis “Elagu meie kaitsjad!” tundus vägagi sobivat ja tõi nii mõnelegi sümpaatse sõduri näole vargsi naeratuse.
Meie kõrval vaatasid kaitsejõudude paraadi nii sakslasi kui prantslasi. Arvan, et nad valisid hea päeva tulla me maale. Huvitav oleks endalgi rihtida võõra riigi külastamist just tema omanäolisele riiklikule sünnipäevale.
Vahepeal olime kodus ja kogusime endid. Kuulasime köögis salatit hakkides presidendi kõnet ja panime veidike viisakamad riided selga. Kell 17.30 algas Estonia kontserdisaalist otseülekanne VA kontserdist. Palju, mida sõpraderingis, kuhu kutsutud olime, kommenteerida ja arutada. Vaatasime söögilauast suurt teleekraani. See EI ole viisakas, aga VA on selles suhtes erand – elame ju kaasa. Pakuti seapraadi ja (tõenäoliselt selle aasta viimaseid) verivorste! Meid võõrustav perenaine oli ka küpsetanud tordi ja sikutas sinna peale sinist ja valget martsipanitekki. Lapsed meisterdasid kaunistustelisa. Torti ääristas soliidne isamaamulla must.
Õhtu lõppes minu 7-aastase jonni ja pahameelega. Hakkasime nimelt vaatama filmi “Nimed marmortahvlil”, mida igal VA õhtul viimasena teles näidatakse. Tõeliselt hea film. Südamlikud omad poisid, keda süda alati ihkab taas näha, aga siiski mitte näha, kuidas nad langevad. See on kõikidele väga õpetlik film, aga ma ei arvanud, et lastel tasuks selle karmimaid osi näha vastu ööd. Laps küsib nüüd kogu vaheaja: “Millal me saame seda filmi näha? Sa lubasid!” Kui noor on liiga noor taoliseks sõja-, VABADUSE-teemaliseks filmiks? Otsime filmi välja ja teeme oma parima seletamaks miks. Miks siis oli nii ja praegu on õnneks teisiti. Antud film on eesti lastele vast parim viis seletamaks nende esivanemate lugu; nende 99-aastase riigi lugu.
Riina Kindlam,
Tallinn
