Eesti teise medalisaavutuse pronksi tähistamiseks ei õnnestunud Eesti looduses leida ühtegi sellenimelist värviesindajat. Kuid pronks ongi vase (copper) ja mõne muu elemendi (harilikult tina, alumiiniumi, räni, plii) sulam. Teadsin, et nunnude väikelaste kohta öeldakse "Ponks beebi", aga seda, et ponks on kompvek, ei teadnudki. Komm ja sealt siis ka mõiste ihaldusväärne, ilus… Magus.
Hõbedat leidub enam: hõbehaigur (tegelikult lumivalge Great egret), hõbekajakas – mis Heiki Nabile eriti paslik, ta on ju Hiiumaa poiss! Kasvab hõbehaab, hõberemmelgas ehk hõbepaju ja õitseb niidutaim hõbemaran, mille lehed on alt valgeviltjad.
Olen küll nohik (nerd). Kasutan igat juhust tutvustamaks midagi Eesti loodusest. Ma küll hetkel ei kirjuta teile grüünest vaid lauslinnast, kivimaja kolmandalt korruselt. Avatud rõduukse kaudu on kuulda sahisevaid saari, s.t. saarepuid, (ingl. Ash), aga seda heli trumpab üle ETV spordikommentaator Tarmo Tiisleri jutuvada. Parasjagu käib Venemaa ja Leedu vaheline olümpia korvpalli veerandfinaal. Ja mu mees on pungsilmselt tugitoolis teleka ees. Tema silmad on isegi päris vaskussi silmade värvi; pronksipoolsed, kui väga luuleliseks minna.
Vaskuss ei olegi mingi uss, vaid jalutu sisalik. Inglise keeles on tema nimi slow worm, samamoodi eksitav. Kasvab kuni 50 cm pikkuseks ja elada võib sama palju aastaid. Rekordihoidja sisalike seas (medalimees) on isane vaskuss, kes elas Kopenhaageni loomaaias 54-aastaseks. Aga miks ta siis uss ei ole, kui jalad puudu? Ta vihjab sulle ise: pilgutab silma. Ussidel nimelt pole silmalaugusid, aga sisalikel on.
Eestis on kõigest viis roomajat (reptiles). 3 sisalikku: arusisalik, kivisisalik ja vaskuss ning 2 ussi ehk madu: nastik (grass snake) ja rästik (adder). Viimane on mürgine, kuid haruharva surmavalt. Soomel on täpselt sama palju roomajaid – viis. Praegu ju muudkui võrreldakse: Meil on 2 medalit. Lätil ka. Soomel 3, Leedul 5… Aga kui arvestada medalite arvu riigi elanikkonna suhtes, oleme mängude lõppedes pingerea 14. kohal. Eestis elab 659,002 inimest medali kohta. Esikohal on Grenada. Nende saarel on 110,000 inimest ja üks olümpiamedal. www.medalspercapita.com
Äärmiselt luksuslik on vaadata olümpia otseülekannet jooksva eestikeelse kirjeldusega. Pidevalt tajun KUIVÕRD vinge see on ja unistan, et mu isa oleks mu kõrval, et KÕIK mu väliseesti pereliikmed ja tuttavad oleksid siinsamas diivanil ja saaks osa Lembitu Kuuse emotsionaalsetest reportaa-židest. Näha otsast lõpuni alasid, kus meie omad võistlustules. Ja ärme vast avatseremoonia riikide sissemarssimisest räägi. Ma tean, mida see kaugetes telerites tähendab. Kuid riiklik kanal ETV ei tunne reklaami… (Litsentside tõttu ei ole kahjuks võimalik reaalajas ETV olümpia ülekandeid interneti vahendusel ülemaailmselt jälgida, küll aga saab raadioülekandeid kuulata otse.)
Kehkatund (kehaline kasvatus)
Taevalik, õpetlik ja kurnav on tugitoolisport. Pimedas epeevehklemissaalis viibisin esmakordselt ja kahjuks väga lühikest aega. Torkepunkti puhul läheb maski sees tuluke põlema! Võistlejad olid niigi nagu ulmefilmist (science fiction): eesti mehe rahulik must mask konkurendi kirju tähetriibulise vastu. Kahe mehe tulukesed üheaegselt – järjekorde kontratorge. MIDA?! "Šokk? Šokk pole juhtunu kohta isegi õige sõna. Neli aastat valmistusin selleks võistluseks ja siis…," sõnas valitsev maailmameister tasasel häälel, pea maas, higi tilkumas." Nikolai Novosjolov ütles nõnda jah, ilusas eesti keeles. Tol hetkel polnud Gerd Kanter meeleski. Just siit pidi tulema Eesti medal, kirjutasid lehed, rääkisid kõik. Aga miks epee-vehklemine, ei saanud ma aru. Epee (épée) on "kolmekandilise paindumatu teraga torkerelv vehklemises; vastav vehklemisala". Olümpial on koguni kolme stiili vehkemist: lisaks epeele ka foil ja sabre (esimest korda kuulen). Ma isegi ei suuda eestikeelseid vasteid hetkel leida.
Kui mitte ülisümpaatne Nikolai, siis Eesti meeste paarisaeruline neljapaat. "Nemad toovad meile medali." Ma lihtsalt teadsin seda. Istudes teleka ees taburetil, käed koos vastu huuli surutuna, polnud ühtegi teist võistlust olemas. Heiki kes? Neljapaat sõitis end tühjaks, aga jäi esimesena medalita. "Kas tulnuks rohkem riskida?" küsiti. Medalist jäi puudu umbes pool paadipikkust. "Kas neljas koht on jama?" filosofeeriti üle ja üle. On ja ei ole kah. See võinuks jääda meie tippmargiks Londonis. Uhke seegi.
Ka juudomaadleja Martin Padari olümpiateekond katkes avamatšis. Ülikerge on oma kodus hüüda seepeale "Kott!" (See ei olnud mina, vaid keegi teine.) "Ei saanud arugi, kuidas ta mu maha keeras," ütles judoka. Just nii ja mitte judokas nagu mulle loogilisem kõlab. (Norrakas, apsakas, judokas…) Ehmusin nähes Globe & Mail'is "Canadian judokas eliminated early". Ka inglise keeles on judoka ja mitmuses judokas või judoka. Antud juhul oli juttu kahest mehest.
Aga kõige rohkem õppisime kreeka-rooma maadlusest. Kahtlemata tegid seda vähemalt kõik eesti naised, kes ealeski nii pingsalt ja palju maadlemist ühe päeva jooksul jälginud polnud. Ja mis seal kõik toimus: püstimaadlus, siis LOOSIMINE ja "Barter?! Mida värki?" Mina arvasin, et allolev maadleja tahab püsti saada ja vastane surub teda alla. Ei. Vastupidi.
Sõnastik teatas, et barter on vahetustehing, kaup kauba vastu. Nonii. Otsisin edasi. "Parter: (maadluses:) 1. parterasend, toengpõlvitus. 2. partermaadluses lubatud asend." Päike tuli pilve tagant välja mitmel korral tol päeval, kui Hilleste külast, Suuremõisa külje alt pärit, aastase Renata isa Heiki Nabi maadles ühe ja teise ja kolmandaga järjest, võites ja võites ja võites hõbemedali. Üks neist selginemishetkedest oli leides: "par terre" prantsuse "maa peal". Stardipositsioon, kus üks maadleja on põlvili ja… Vaat sulle seda odekolonni.
Riina Kindlam,
Tallinn
