Pühitseme märtsikuu jooksul kahte püha, mõlemad langevad 25. märtsile. Need pühad ja tähtpäevad on paastumaarjapäev ja 1949. aastal suurküüditamise meeles- pidamise päev, kui 20,722 inimest Eestist ja 43,230 inimest Lätist ning 33,500 inimest Leedust küüditati Siberisse orjatööle ja surma-laagritesse.
Kristlikud kirikud on pü-hitsenud paastumaarjapäeva 25. märtsil ligi viisteist sa-jandit ehk tuhat viissada aastat kui Jumala Poja Jeesuse Kristuse siia ilma neitsi ihus inimeseks eostumist. Kristlik kirik valis selleks 25. märtsi kuupäeva, sest see on üheksa kuud enne Jeesuse sündimise püha, jõulupüha, 25. det-sembrit. Pühakiri jutustab meile, kuidas see ettekuulutus või taevaline ilmutus juhtus. Loeme Uue testamendi Luuka evangeeliumist: Siis ingel (Gabriel) ütles temale (Maarjale): “Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures. Ja vaata, sa saad käima peale ning tood ilmale poja ja paned temale nimeks Jeesus. Tema saab suur olema ja teda peab hüütama Kõige-kõrgema Pojaks.” (Lk. 1:30-32a) Paastumaarjapäev kuulutab Jumala otsusest saata oma Poeg siia maailma inimliku eostumise ja sündimise kaudu. Kui neitsi Maarja väljendas üllatust ja kahtlust selle üle, kuidas see võis olla võimalik, ingel vastas tema-le, et see on võimalik ja sünnib, kui Püha Vaim tuleb Maarja peale ja Kõigekõr-gema vägi varjab teda. Ingel teatab edasi, et Maarjast sünnib Püha, kes on Jumala Poeg. (Lk. 1:35)
Teine tähtpäev märtsis on 1949. aasta suurküüditamise vägivalla ja ohvrite mälesta-mise päev. Maarja kiituselaulu sõnad, mis Maarja kuulutas oma kiituselaulus võitu ja vabadust väetimaile, aga kaotust ja kokkuvarisemist neile, kes valitsevad ja rõhuvad inimesi ja rahvaid. Maarja kiituselaul kuulutab: Mu vaim rõõmutseb Juma-las, minu Õnnistegijas. Ta on pillutanud need, kes on suu-relised ja ülendanud alandlikud (Lk. 1:47.51) Kujutame ette, kuidas Eesti ja teiste Baltimaade inimesed, kes olid kodudest välja kistud püssimeeste ja politrukkide sunnil, loomavaguneisse topitud ja Siberi orjalaagrites kannatasid, lootsid ja palvetasid, et Jumal hävitaks Nõukogude Venemaa valitsejad, küüditajad ja Siberi orjalaagrid ja et nad pääseksid tagasi koju, vabasse Ees-tisse ja teistesse Balti riiki-desse.
Lugesin ühest inglise piibliseletuse teosest kirjelduse ühe suure kirikuisa ja Piibli ladina keelde tõlkija, Pet-lemma Hieronymuse kiitvat kirjeldust sellest, kuidas pühade laulude laulmine annab usu kinnitust ja jõudu ka keset rasket tööd. Hiero-nymus kirjeldas, kuidas maaelu töölised laulsid tööd tehes pühi laule: “Kündja, kes hoiab saha varrest kinni leelutab “Halleluujaid”; higis viljalõikaja vastab pü-hade psalmide lauluga; viinamäe aednik lõikab ja puhastab viinapuid lauldes rõõmsalt Taaveti sõnu.
Nende tööliste südames ja suus kõlasid pühad laulud võidust ja vabastamisest, mi-da Jumal lubas kord ihuliselt tõeks teha. Nad laulsid usus Jumala lubaduste täitumisele, mis on kirja pandud Vanasse testamenti ja Maarja kiituselaulusse. Prohvet Jesaja kaudu lubas Jumal, et Ta vabastab vangid. Siis teab kõik liha, et Mina olen Je-hoova (Issand), su Ärapääst-ja ja Lunastaja. (Jesaja 49:25-26).
Need on revolutsioonilised kuulutused ja usurahva loo-sungid! Need ootavad ihulist täitumist. Need sõnad pole lauldud või öeldud filosoo-filises mõttes ega peidetud hingelises igatsuses. Need lubavad vabanemist Eesti rahvale mõisnike, okupantide, küüdijate, orjastajate käest ja Siberi orjalaagrite kadumist – mis – me teame ja täname Jumalat – sai tõeks. Need on usu sõnad tulevasest päästest ja vaba-dusest, mis Jumal annab; mis Jumal paneb juhtuma ja teeb tõeks oma lubadused meie isiklikus ja rahvuslikus elus. Neid ja sarnaseid sõnu laulsid raske orjatöö tegijad ajaloos ja küüditatud Siberi orjalaagrites.
Lugesin usu meele ja tagajärgede kohta kahe isiku kirjutatud orja- ja surmalaagris üle elatud mälestustest. Need olid Viktor Frankl ja Harri Haamer. Viktor Frankl oli austerlane ja pärast teist maailmasõda Viini ülikooli arstiteaduse neuroloogia ja psühhiaatria kateedri professor. Ta on tuntud kui psüh-hiaatria ravi kolmanda kool-konna asutaja, mis kannab logoteraapia nimetust ja mis peab inimese tähtsaimaks püüdeks ja vaimse tervise kaitseks, et inimene isiklikult ja individuaalselt leiab oma elu tähenduse ja sise-mise mõtte. Frankl oli kolm aastat kinni Auschwitzis ja Dachau orja- ja surmalaag-rites. Õpetaja Harri Haamer oli tuntud Eesti kirikuõpetaja ja skaut, Tartu Pauluse kogu-duse õpetaja, keda hoiti seit-se aastat Nõukogude Vene-maa Kaug-Ida Kolõma orjalaagris aastatel 1948 kuni 1955.
Viktor Frankl kirjutas oma Auschwitzi mälestuste raamatus “Man’s search for meaning”, eestikeelses trü-kis: Märkimisväärne oli see, et laagri näljutamise, peks-miste ja orjatöö kiuste, mis nõrgestasid ihu, oli siiski aga võimalik süvenemine vaimsesse ellu isiklikul tase-mel. Välise inimese kõrge kultuuriline ja ühiskondlik tase võisid närbuda ja saada olematuks, kuid sisemine inimene, vaimne inimene pidas siiski vastu. Apostel Paulus kirjedas seda olukorda tabavalt: Meie ei loidu, vaid kuigi meie väline ini-mene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev päevalt. (2.Kor. 4:16) Frankl märgib oma mälestustes, kuivõrd märkimisväärselt kindel ja arendatud oli usklike vangide meel ja käitumine. Igal võimalusel nad kogunesid kas baraki või vaguni taha nurka palvetama või jumalateenistusi pidama. Frankl kirjutab Auschwitsi kogemuste põhjal: Kellel on mille nimel elada, suudab välja kannatada igasugused olud. Inimene on vaba otsustama, kas olla gaasikamb-rite leiutaja või gaasikamb-risse mineja palvega huultel. See on elu tähenduse para-doks ehk vastuolu, mis asub iseseisvas inimeses.
Eestlaste Siberi orjalaag-rites läbielatud mälestused räägivad jõulupüha salajas pühitsemise imest ja õnnistusest. Pastor Harri Haamer kirjeldab üht sellist jõulu-püha pidamist Venemaa Kaug-Idas Magadani tran-siitlaagris jõuluõhtul, 24. detsembril 1948: “Täna algavad siis jõulud,” ütlen selle jumalateenistuse sissejuhatuseks. Mehed vaikivad. Nende näod on tõsised ja ometi ka pidulikud. Aga barakis mühiseb kohutav lärm. Naridel mängitakse kaarte ja sõimatakse. Neli-viissada meest lärmavad ja jorutavad igavuse peletamiseks, nagu heaks arva-vad. Miks kellelgi pole kül-ma ega sooja sellest, et kaks-kümmend Eestimaa eksinud poega tahaksid jõulurõõmu sõnumit kuulda. Selles lärmis ei kuule iseenda häältki. Teen ettepaneku: “Mehed, vennad, hakkame laulma, ehk jäävad nad pikkamööda vaiksemaks.” Ja siis hakka-me laulma. Põrandal kükitades alustan valju häälega vana ilusat jõululaulu “Püha öö, õnnistud öö”. Mehed saavad varsti hääle kätte ja ühinevad minuga. Me laula-me, oma maa õnnetud, hälbi-nud lapsed, siin sellel kaugel võõral, külmal maal, kus meil pole ruumi, pole sooja, pole rahu. Aga me laulame Temast, kes on sündinud Õnnistegijaks väljatõugatuile, külmetavaile ja rahu-tuile. Me laulame ja unustame kõik peale selle rõõmu, et täna on püha jõuluõhtu. Me ei pane isegi tähele, kuidas baraki lärm pikka-mööda vaibub, ja varsti jäävad kõik meie laulu kuulama.
Püha öö, õnnistud öö – ka meile oled sa seda, meile, kellel pole enam kodumaad, kellel pole enam kodu, pole enam õigust, pole enam rõõmu, aga kellele siiski on jäänud veel lootus.
Usk Õnnistegijasse annab lootuse, ja lootus annab julguse, ja lootus ei jäta häbis-se, sest Jumala armastus on väljavalatud meie südame-tesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. (Roomlaste-le 5. Peatükk, salmid3-5)
Doktor Viktor Frankl, pastor Harri Haamer ja neitsi Maarja nägid ja kogesid usu ilmsiks saamist enestes. Maailmast on kadunud Nõu-kogude Liit, politrukid, küü-ditajad ja Gulagid. Usklikule Jumala Sõna on seotud tä-hendusega. Uues testamen-dis, Johannese evangeelimi alguses loeme sõnast kui Jumalast, kes sündis neitsi Maarjast siia ilma: Alguses oli sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Aga kõigile, kes teda vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lapsiks, kes usuvad tema nimesse: See on, kes usuvad Maarja Pojasse, Jeesusesse, nii vabaduses kui ka vangis, nii elus kui ka surmas! (Jh. 1:1.14)
Õp Thomas Vaga