Kuldsete kätega onu Tõnu Puura. Viido Polikarpuse foto
Heli isa venna Alfredi poeg Tõnu Puura on meid maal juba aastaid aidanud. Tal on olnud kuldsed käed iga töö juures, alates õue puhastamisest prahist kuni puude lõhkumise ja ladumiseni.
Ma mäletan, kuidas ma paarkümmend aastat tagasi lõhkusin puid ja Heli oli väga üllatunud, et ma suudan üldse kirvest käes hoida. Heli meelest olin ma tulnud täiesti teistsugusest maailmast, kus asjad ei olnud nii nagu Eestis, ja mina ei saanud nendest aru.
Alguses oli sel tõekspidamisel tõsi taga. Mulle tundus, nagu ma oleksin ajas tagasi hüpanud, kui ma Eestisse tulin, kus ei olnud midagi uut, vaid aeg seisis. Näiteks fotograafia oli veel luksus, mobiiltelefonid alles tulid käiku. Supermarketid olid alustamas ja riiulitele alles kogunes erinevat kaupa. Ma mäletan, kui imelikuna tundusid mulle supermarketid, kui nad just avati. Kaubad olid nii organiseeritud ja nende väljapanek täiesti teismoodi, kui ma olin harjunud nägema. Näiteks läks ilmatu aeg, enne kui ma leidsin üles kohvifiltrid, kuna nad olid pandud sinna, kus oli tualettpaber ja pabertaskurätikud.
Ma kasvasin üles, rääkides kodus ja sõpradega eesti koolis eesti keelt, aga ka skaudiüritustel ja eesti kirikus, aga ma ei kirjutanud kunagi midagi eesti keeles. Samuti ei lugenud ma eesti keeles raamatuid, kui vaja, siis mõnda kirja või märkmeid. Kui ma tahtsin lugedes eestikeelsest tekstist aru saada, siis pidin seda tegema kõva häälega, et ma seda kuuleksin, siis jõudis kirjutatu mõte minuni. Näiteks praegugi, kui ma loen sõna „toad“, siis mõtlen kohe kärnkonna peale, mida see inglise keeles tähendab. Või „eelroad“ on minu jaoks eel road ehk siis „angerja tee“.
Üha rohkem hakkasin ma sõltuma Helist, et dešifreerida kirjalikku teksti, eriti kui küsimuse all olid igasugused väljendid, mida ma polnud kuulnudki. Ilma neid mõistmata aga oli võimatu suhelda. Ma mäletan, et kord küsiti minult: „Miks kindral Einseln sind Eestisse kutsus?“ Ma vastasin: „Ta naudib mind“, mis on otsetõlge inglise keelest, kuigi ma tahtsin öelda, et ta hindab minu võimeid, kuna ma olin USA armees teeninud nagu temagi.
Sama oli Tõnuga, kelle abist ma üha rohkem sõltuma hakkasin. Isegi meetermõõdustikuga oli mul algul raske harjuda. Siiani ei tea ma oma kaelaümbermõõtu sentimeetrites. Tööriistade nimed eesti keeles olid mulle samuti võõrad. Nõnda ma hakkasin lubama Helil teha pärast abiellumist paljusid tõsiseid otsuseid. Õnneks on tema mõtted ja tõekspidamised olnud õiged ja need mõned korrad, kui me oleme tülitsenud, on tagasivaates olnud mõttetud või on ka neis olnud õigus Helil. Mina oleksin omal ajal võtnud kõvasti võlgu, kuna see on Ameerikas kombeks. Heli on aga hirmul võlgade võtmise ees ja kuna ta on keeldunud ühelegi laenulepingule alla kirjutamast, tuleme me majanduslikult praegu üsna hästi toime. Kes teab, mis oleks juhtunud, kui me oleksime järginud minu ameerikalikke instinkte – võib-olla oleksin praegu miljonär, aga isegi sel juhul ei oleks ma sama õnnelik, kui olen praegu.
Sel nädalal tuli Tõnu jälle meile appi puid lõhkuma ja puukuuri riita laduma. Samuti võtab ta maha vana kirsipuu, et Heli saaks järgmisel aastal rohkem maasikataimi istutada. Tõnul on veel tuhat pisitööd teha, enne kui ta läheb tagasi koju Otepääle. Kui Heli ja Tõnu tegutsevad väljas, tegelen mina maalimisega toas. On tore, et Tõnul on kuldne süda ja kuldsed käed! Ma soovin, et ma oleksin sama hea maalimises, kui on Tõnu oma tegemistes. Võib-olla peaksin Tõnul ükskord paluma, et ta ka mu pooleliolevad maalid ära lõpetaks…
Viido Polikarpus