Me ei tunne Eestis ja selle ümbruses praegu puudust huvitavatest teemadest, kuid need kõik kahvatuvad, võrreldes meeleavalduste lainega, mis puhkes pärast George Floyd’i tapmist politseiniku käe või õigemini küll põlve läbi Minneapolises. Järgnenud vandalismi ja demonstrantide oma tahte jõuga peale suruda tahtmise puhul on tegemist lausa epohhilise vapustusega.
Kümnendil enne, kui ma 1979. a. USAst uuesti Euroopasse elama asusin, juhtus minu teismeliseks oleku ja täiskasvanuks saamisega ühte langema üks õige ebastabiilne periood ameeriklaste elus. Märksõnadeks siis Watergate, Kent State, ja suured rassirahutused. Näiteks minu kodust mitte kaugel asuvas Wattsis, aastal 1965. 1968 kulges omakorda eriti rahutult nii USAs kui ka Euroopas, osutudes vasakpoolse mässumeelsuse toonaseks apogeeks.
Teenisin kutsealusena USA sõjaväes ajal, mil suur osa ühiskonnast tundus Ameerika kaitseväge lausa vihkavat ja Vietnam oli sõimusõna. Isegi sõjaväe oma kinodes – kus oli kombeks alustada hümni ja valvelseismisega enne mängufilmi näitamist – käitus osa ajateenijaid lugupidamatult hümni ajal. Kõik see kogetu-nähtu jättis kauaks mõru maitse suhu. Eriti valus minusuguse kommunismi eest vabasse maailma pääsenud inimese jaoks oli toonane julguse kaotamine Ameerika ühiskonna ja mitme USA juhi poolt. Inglise keeles öeldakse loss of nerve. Neil päevil ei olnud üldse lihtne olla nooremapoolne konservatiiv. Nüüd on need ajad tulnud tagasi isegi räigemalt ning suure erinevusega, et tollal ei eksisteerinud õli tulle valavat sotsiaalmeediat.
Lubage ma täpsustan. Iga kord, kui politseinikud võimuga liialdavad, läheb see valusasti hinge. Vanasti oli iga konstaabli asi oma kogukonda tunda seda abistades ja kaitstes. Ilmselt pole kõik asjad praegu korras USA politseis, paljudest vanglatest rääkimata.
Ühendriikide teabevahendid kubisevad kirjutistest, mis tuletavad meelde aafriklaste kunagise orjastamise häbiväärsust. Ja miks mitte? Mustanahalistega samal ajal kogetud pärisorjuse-teoorjuse teemad pole eestlastele võõrad. Aga! USA põlisrahvastele tehtud ülekohus pole loona tepski vähem karm kui see, mida neegerorjad ammu kogeda said. Orjapidamine lõpetati, kuid indiaanlastele, nagu neid varem nimetati, tehtud ülekohus kestab ju edasi!
Jõukude terror paljudes USA linnades ja vanglates oleks paljudel meediaväljaannetel justkui ununenud. Ebaküllaldane osa mustanahaliste ja latiinode inimrühmadest või siis kohalikest kogukondadest tundub oma gruppide kurjategijaid korrale kutsuvat.
Õigustamata – mitte üks raas – viisi, kuidas George Floyd’i eluküünal kustutati, tunduvad püüded teda kangelaseks ülistada väärad olevat. Floyd polnud pai lambatalleke, vaid relvastatud korteriröövi pärast vanglas olnud, korduvalt karistatud kurjategija, nii nagu Nelson Mandela oli tegelikult vasakäärmuslane. “Inconvenient truths”, kui kasutada hetkeks inglise keelt. Selline on see häda meie planeedil elamisega. Kõik küsimused pole lihtsad, kõik teemad pole niisama must-valged.
Minu isa – Eesti Wabariigi mereväe õppekompanii kasvandik, kellel 1940. ja 1941. aastal idast tulnud Eesti anastajatega kahjuks piisavalt kokkupuuteid oli (sest kogu Eesti kaitsevägi viidi õigusvastaselt ning sunniga Punaarmee ridadesse) võttis alati isiklikult ja valuliselt, kui televisioonis näidati professionaalseid revolutsionääre ja vasakpoolsete kaasajooksikuid rusikasse surutud kätt taeva poole tõstmas.
Tänapäeval on nii, et kui kätt fašistlikult ettesirutanud pruuni mõtteviisiga isik saab üldise põlguse osaliseks, ja see on isegi karistatav osades riikides, siis bolševistlik, sealjuures fašistlikule tervitusele visuaalselt sarnanev tervitamine on muutunud USA ja Euroopa koolilaste palavalt armastatud moetrendiks ning seda vähemharitute hulgas ilmselt isegi pahaaimamatult. Arvestamata siis sellega, kui palju süütute inimeste verd kommunistid on valanud nii Venemaal, Balti riikides, Hiinas, Kuubal kui mujal.
Kahjuks on see osaliselt tingitud viisist, kuidas lääneliitlased aitasid ja varustasid II MS ajal Stalinit, NSV Liidu totalitaristliku olemuse suhtes vagatsevalt ja oportunistlikult silma kinni pigistades.
USA tundub omadega üpris sassis olevat, kui üks Pakistani perre sündinud naisjurist (särgil uhkustades jälle selle rusikasse aetud käsi) loobib New Yorgis süütepudeleid politseiautodesse ja mitmed poliitikud nõuavad samal ajal vanglate sulgemist ja politsei laialisaatmist. See on nonsenss, mis püüab end kas naiivselt või pahatahtlikult vooruslikkuse maski taha peita.
Loomulikult vajavad vanglad ja mitmed politseijaoskonnad tungivalt paremaks muutmist. Ent lubada professionaalsetel revolutsionääridel, tasustatud marodööridel, anarhistide vasakpoolsel leeril ja poliitilistel “operatiividel” niisama laamendada tähendab eksiteel olemist. Sellised üliohtlikud tegelased kasutavad südant siiralt valutavaid demonstrante varikattena ära.
USA kehastas eriti pärast II MS Lääne tsivilisatsiooni selgroogu, seistes demokraatia, poliitilise pluralismi ja inimõiguste eest. Mitte alati perfektselt, kuid siiski. Nüüd on kaalul, kas USA end jalule upitada suudab, tulles loodetavasti välja praegusest karastustulest paremaks timmitud süsteemidega.
Küsin: kas protestitrend kestab või vaibub? Kas suured rahvakogunemised USAs ja Euroopas kutsuvad muuhulgas esile uusi haiguspuhanguid? Kas vasakpoolsed pääsevad uuesti Valgesse Majja? Kas isegi konservatiivid suudaksid vähendada ühiskondlike kihtide vahesid Ühendriikides?
Kas Ameerika loss of nerve süveneb, või laskub USA autoritaarsusesse või kas kusagilt ilmub välja uus konservatiivne presidendikandidaat, kes leiaks üles aruka kuldse kesktee, mis jätaks alles Donald Trumpi platvormi mõistlikuma ja põhimõttekindla osa, ning viib USA tagasi rahvusvaheliselt respekteeritud vaba maailma juhi ja eeskuju rolli?
Vabal maailmal läheb Ameerikat endiselt väga vaja. Sellel – küsimusel Ameerikast kui autoriteedist – on äraütlematult suur tähtsus globaalselt, eriti praegu.
Jüri Estam