Raske on kogu aeg meeles pidada, et olen saanud juba üsna vanaks. Eile sõitsin autoga Võrru, et viia Heli bussi peale. Möödusime teel mootorratturist. Sõitsime teepeenral ja äkki mulle meenus, kui ma veel ise mootorrattaga sõitsin, see oli Honda 650. Mul oli nahkjakk, ratturikindad, saapad, kogu ansambel. Ma elasin Hudsoni lähedal New Yorgis ja minu kogemused olid kruusateega olematud.
Olen neid mootorratturina alati kartnud, sest väikesed kivid toimivad nagu kuullaagrid ja võivad panna ratta libisema ning teelt välja põrutama. Ma olen mootorrattaga isegi mitu korda kukkunud, mis on ratturile häbimärgiks.
Mäletan aga, kui kartmatu ma olin, kui olin palju noorem. Minu emal oli maoaneurüsm, mis tavaliselt lõpeb surmaga, kui midagi kohe ette ei võeta. Õnneks oli mu õde Irja kodus, kui ema end halvasti tundis. Irja kutsus kiirabi ja ema viidi Paul Kimbali haiglasse Lakewoodis, sealt aga viivitamatult helikopteriga Philadelphiasse Hannamani haiglasse. Kui õde mulle helistas, hüppasin kohe ratta selga ja sõitsin Philadelphiasse. Sellele teekonnale jääb üks ohtlikumaid kiirteesid idarannikul – New Jersey Turnpike. Ma ei hoolinud sellest, vaid põrutasin autodest mööda küll vasakult, küll paremalt. Mõnes kohas on kiirteel kuus rida ühes suunas.
Ühel hetkel kuulsin ma, et mu ratas tegi pop-pop ja hakkas vibama. Tundsin, kuidas aeg hakkas nagu seisma jääma. Mõtlesin sekundi murdosa jooksul asjad läbi. Minu esimene mõte oli, et ilmselt jõuan surnuaeda enne oma ema. Pidin kohe toime tulema tagaratta probleemiga. Teadsin, et võin lennata läbi õhu vastu teebetooni ja minust võivad üle sõita suured rekad. Pidin midagi otsemaid ette võtma. Ma otsustasin end üle mootorratta kukutada. Mu nahkjakk päästis mind terava teekatte kriimustustest ja põlvekaitsmed päästsid mu jalad purunemisest. Äkki kuulsin millegi purunemise häält ja arvasin, et see oli mu kiiver, aga tegelikult oli see ratta tuuleklaas. Rekad mühisesid minust mööda.
Tõusin aeglaselt üles ja märkasin, et minu juures oli peatunud noor vietnamlane oma väikese sõiduautoga. Ta ütles, et sõitis mu taga ja nägi, et mul on rattaga probleem ja et ma kukun. Ta seisis seal ning hoidis mööduvad autod meist eemal. Ta aitas mul tõmmata ratta ja selle purunenud osad ära teepervele. Äkki olid kohal politsei ja kiirabi. Teelt hakati klaasitükke jms üles korjama. Sain aru, et nad otsivad midagi. Politsei ütles, et nad otsivad mootorratta juhti. Kui ma ütlesin, et mina see olen, paistsid nad olevat üllatunud ja kiirustasid mind minema kiirabiautosse. Ütlesin neile, et peale mõningate selja- ja õlgade põrutuste ei ole mul midagi viga. Aga et mul ei olnud liiklusvahendit edasisõiduks, siis ei olnud mul ka midagi selle vastu, et mind viidi haiglasse ja tehti seal röntgeniülesvõtted. Seejärel mind vabastati. Jäin ootama oma venda Kaidot, kes pidi mulle järele tulema. Sõitsime temaga koos Philadelphiasse, kus mu emale tehti mitu tundi kestnud operatsioon. Lõpuks tuli operatsiooniõde teatega, et narkoos oli kestnud kauem, kui see oli hea ema tervisele, ja et ta ei pruugi meid ära tunda. Ometi oli temaga kõik korras, kui me saime tema voodi juurde. Me ei näinud, et temaga oleks olnud midagi teisiti kui tavaliselt.
Arvatavasti on me pere olnud õnnega koos. Kõigi tunnuste järgi oleks mu ema võinud kodus või siis operatsioonilaual surra, aga ta eiras kõiki loodusseadusi ja elas veel palju aastaid pärast seda operatsiooni, kuni teine aneurüsm, seekord aordis, viis ta meie hulgast.
Viido Polikarpus
