Heli ja keelatud vili.
Minu naine on korilane. Oleneb sellest, mida parajasti korjata on, on ta sügaval metsas ämbrite ja korvidega, alati vastavalt riides ja korralike jalanõudega ning väga õnnelikuna.
Ta tõuseb üles varahommikul ja sätib end minekule oma lemmikkohtadesse, kus ta viibib pikki
tunde korjates kas seeni, metsmaasikaid või nagu eelmisel nädalavahetusel – metsvaarikaid. Ta on veetnud terveid päevi koos oma sõbranna Miriamiga murakaid korjates, mis mulle paistavad, nagu oleks tegu aneemiliste, ülekasvanud vaarikatega.
Oleme Heliga istutanud talu ümber mitu rida vaarikaid. Minu ülesanne on olnud kevadel neid kasta, samuti pidin kastma maasikaid, lilli, köögivilju ja põõsaid, mida Heli on aastaid hoole ja armastusega istutanud ja mille eest hoolt kandnud. Olen oma kohustusi hoolega täitnud ja minu tööl on olnud tulemusi. Aga see ei ole see, kus Heli tahaks oma päevi veeta. Mina olen delegeeritud korjama meie koduaia saadusi, samal ajal kui Helile meeldib tegutseda metsas.
Te võite mõelda, et minu kastmisest oli vaarikatele kasu ja neil oli eelis metsavaarikate ees, kuna meil siin Lõuna-Eestis kestis põud jaanipäevani. Saime esimese vihma alles paar nädalat tagasi. Aga asi pole selles. Metsvaarikad on suuremad, magusamad ja neid on rohkem kui meie aedvaarikaid. Ja metsvaarikad on need, mida mu naisele meeldib korjata. Sama lugu on metsmaasikatega. Talle meeldib ka neid rohkem korjata kui aedmaasikaid. Metsmaasikatel on omapärane maitse ja segatuna aedmaasikatega saab neist suurepärast tihedat moosi. Ainult et ma ei saa aru, miks peab millegi väärtustamiseks nii palju vaeva nägema.
Mul on hea meel selle üle, et Helile meeldib maal olla. Ta on siin õnnelik. Ta töötab terve nädala linnas ja nüüd siin üksi metsas marju korjates ei ütle talle keegi, mida teha, millal teha, kus seda teha ja kas üldse midagi teha. Ilmselt selles peitubki vastus. Juba praegu on meil külmkapid marju täis ja punaseid sõstraid ei ole me veel hakanud korjamagi. Õunad muutuvad ka üha suuremaks ja mõned hakkavad juba punetama, nii et valmimas on veel üks saak. Sellel aastal on palju rohkem õunu kui eelmisel aastal, nii et olenemata meie jõupingutustest on loodusel omad head ja halvad aastad.
Olen õnnelik istudes molberti ees või arvuti taga, maalides või kirjutades ja aeg-ajalt tunnen, et saavutan midagi mõlemat tehes, nii et ma ei erine sugugi korilasest Helist. Õnne saladus on vabaduses, vabaduse saladuseks on vaprus.
Viido Polikarpus