Pühapäeval Colorados mainekal Dew Touril pargisõidus esikoha teeninud Kelly Sildaru jõudis 15. detsembril tagasi koju. 13-aastane Sildaru näitas Dew Touril koha kätte nii Sotši olümpiamängude medalistidele kui ka viimastele X-mängude võitjatele.
Eesti praeguse seisuga reaalseim medalilootus 2018. aasta Pyeonchangi taliolümpiamängudel vigursuusataja Kelly Sildaru tegi furoori Kanadas Colorados Dew Touri osavõistlusel. Tegemist on X-Gamesi järel selle ala tähtsuselt teise festivaliga, kus Kelly edestas poolfinaalis nii maailmameistrit Emma Dahlströmi kui kahe aasta taguse Sotši taliolümpia kogu esikolmikut Dara Howelli, Kim Lamarret kui Katie Summerhayesit!
Sildaru on alles 13-aastane väike tüdruk. Nii pargi- kui rennisõidus on tema jaoks oluline hüpete jaoks hoog üles saada. Kui sajab lund, on nõlvad pehmed või tuul vastu, siis kerge Kelly võistlusest midagi välja ei tule. Nüüd Colorados olid tingimused Sildaru jaoks ideaalsed ja nii sooritas ta pargisõidus hüppeid, mis kohtunikelt punkte ja publikult crazy-hüüdeid meelitasid.
Kui lapstähel läheb hästi, siis Eesti poliitika-, äri- ja spordistaar Neinar Selil paraku mitte. Poliitikas on Seli olnud kaua aega Reformierakonna üks (telgitaguseid) juhtfiguure, äris on tal hulk suuremaid ja vähemaid firmasid (näiteks Estiko peakontoriga Tartus), spordis oli Seli kunagi Eesti mõistes edukas vasaraheitja, nüüd istub Eesti Olümpiakomitee presidendi toolil. Veel.
Skandaal Seliga sai alguse Sotši taliolümpia eel, kui selgus, et Tallinna Sadam, mille nõukogu esimees sadat asja korraga ajada suutev Seli samuti oli, üritas sponsoreerida Eesti Olümpiakomiteed 250 000 euroga. Seli ei pidanud vajalikuks end tasavägisest hääletusest tagandada, eraldades sellega raha nii-öelda ühest taskust teise. Asja tõstis üles või vähemalt andis eemalt hagu juurde Seli isamaaliitlasest “vana sõber” Juhan Parts, juriidiliselt oli korruptsioonikuritegu (millest Seli ise mingit kasu ei saanud) sündinud ja kohtuveskid hakkasid jahvatama.
Seli väitis kogu aeg, et ei tunne endal süüd, sest soovis vaid sporti aidata, aga lubas lõpliku süüdimõistmise korral EOK presidendi ameti maha panna. Nüüd riigikohus ta süüdi mõistiski ja Selil tuleb oma lubadus täita.
Mis edasi saab? Seli muidugi maksab oma pisikese trahvi ära ja ajab äri edasi, aga Eesti olümpialiikumise juhtimisest? Küsimus on, kas ohjad haarab (ajutiselt või erakorraliste presidendivalimisteni?) üks asepresidentidest Toomas Tõnise või teine, suusatamise kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi. Kui Tõnise, siis tema on EOK asjadega kauase peasekretärina hästi kursis. Kui Šmigun-Vähi, siis tema on EOK-s rohkem maskoti staatuses kui tegelikus töös osaline. Lisaks keerlevad seniajani õhus ohujooned, et kohe-kohe võib midagi ebameeldivat selguda Kristina 2006. aasta Torino olümpia dopinguproovidega.
Üks päris huvitav seik Eesti spordist veel. Eestlased on ikka päris üllatavatel aladel, mida Eestis õieti harrastatudki pole, olümpiavõitjaks kroonitud. Näiteks Erika Salumäe trekisprindis, Ants Antson kiiruisutamises, ka Mait Riisman veepallis. Just viimane, 1980. aasta olümpial Moskvas NSV Liidu veepallimeeskonnas kulla saanud mees üllitas nüüd Tallinnas oma 500-leheküljelise autobiograafilise romaani “Veepallur”.
Riisman rääkis, kuidas ta hakkas kirjutama juba paarkümmend aastat tagasi, aga olles siis pettunud nii Venemaa (kus ta elas) kui isamaa Eesti elus, põletas ta käsikirja ära. Aga nagu Bulgakov olevat öelnud, käsikirjad ei põle, ja nii jooksis kirjutamisega nullist alustanud Riismanil kunagine tekst mälu tagatoast uuesti arvutisse.
Riisman läks Moskva Ülikooli ajakirjandust õppima, mängis seal edukalt veepalli ja jäigi Moskvasse elama. Ta oli seal suure veepalliklubi president, aga rohkem on endine teleajakirjanik siiski maailmakodanik, kes elanud ja tegutsenud mitmes Euroopa riigis. Kirjanikudebüüdile võib peagi järg tulla, nii mõtleb Riisman juba novellikogule. Esmalt ootab ta muidugi ära, mis “Veepalluri” lugeja ütleb. Sest raamatusse peidetakse ja surutakse ju kirjutaja hing. Kuidas see õnnestub ja lugejani jõuab, olevat kõige tähtsam.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
