Kas me oleme Eestis nagu läänes üldse ohu ees muutuda oligarhiaks? Olen kirjutanud sellest, et me oleme muutumas korporatiivseks feodaalsüsteemiks, mille lojaalsed vasallid on meie poliitikud. Ganesh Sitaraman kirjutab oma raamatus „How the oligarchy wins – lessons from ancient Greece” (“Kuidas oligarhia võidab – Antiik-Kreeka õppetunde”): “Meie poliitiline süsteem on demokraatia. Kui inimesed ei soovi, et neid juhiks jõukas eliit, võime nad maha hääletada.” Kas see ikka on nii lihtne? Ei ole võimalik süsteemi panna tööle rikaste ja võimukate heaks, kui inimesed seda ei aktsepteeri.
Ometi me teame, et raha kontrollib kõike ja kõikjal. Matthew Simonton viib meid oma raamatus „Classical Greek“ tagasi antiikmaailma, kus loodi termin oligarhia. Oligarhiale muutus kõige ohtlikumaks see, et selle sees võis toimuda lõhenemine, et üks neist võis võtta juhtimise üle ja visata oligarhia üle parda. Me näeme täna seda Putini ja mõnel määral Trumpi puhul. Et see ei saaks juhtuda, lõi Antiik-Kreeka eliit institutsioonid, mis hoidsid neid ühtseina. Muuhulgas võtsid nad vastu seadusi, mis takistasid nende jõukuse ekstravagantseid väljendusi, sest need võiks tekitada kadedust; nad kasutasid salajast hääletamist ja konsensust, et otsused ei viiks suuremate nendevaheliste konfliktideni.
Võimul olev eliit vajab võimul olemiseks solidaarsust. Ühtsus võib tuleneda isiklikest suhetest, usaldusest, hääletamisviisidest või töötamisest samades piiratud suhtlusringides. Valitsev klass peab jääma ühtseks, et oligarhia jääks võimule.
Antiik-Kreeka oligarhid andsid informaatoritele hüvesid ja nad leidsid, et endale allutatud kodanikud võtavad sisse koha valitsuses. Need kollaboraatorid legitimeerisid rezhiimi ja lõid silla inimesteni. Lisaks sellele kontrollisid oligarhid avalikku ruumi ja elukohti, et takistada inimeste organiseerumist.
Kõige huvitavam on see, kuidas antiikoligarhid kasutasid ära informatsiooni, et säilitada oma võim. Nad ühendasid valitsemise salajasuse koos valitud sõnumite edastamisega sihtrühmadele, umbes nii, nagu teevad kaasaegsed spinmeistrid ja kommunikatsiooni konsultandid. Nad rajasid võimu läbi rituaalide ja protsessioonide. Samal ajal püüdsid nad hävitada monumente, mis olid demokraatliku edu sümbolid. See kõik kõlab nii tuttavalt täna!
Ameerika ja Eesti mõnel määral on juba muutumas tsiviiloligarhiateks. Meie oligarhid proovivad juba muuta süsteemi nii, et see nende jõukust kaitseks. Nad on fokuseeritud maksude alandamisele ja vähendavad regulatsioone, mis kaitsevad kodanikke korporatiivsete õiguserikkumiste eest. Nad ehitavad õigussüsteemi, mis peaks töötama nende hüveks nii, et nende illegaalne tegutsemine vaevalt et kunagi karistuse alla satub. Ja nad toetavad seda kampaania rahastamise ja lobitöösüsteemi kaudu, mis annab neile määratu mõju poliitikale. Tsiviilotstarbelises oligarhias toimuvad need tegevused mitte püstolite abil, vaid õigusriigi kaudu.
Kui oligarhid on võimul, siis ei ole selge, miks nad peaksid viima ellu poliitikat, mis vähendaks nende jõukust ja muudaks ühiskonna võrdsemaks. Niikaua kui nad suudavad inimesi jagada, on neil vähe hirmu juhuslike tõusude või protesti ees. Tõepoolest, mõned kommentaatorid on väitnud, et 20. sajandi lõpu majanduslik võrdsus oli erakordne, kuna Teine maailmasõda ja suur depressioon hävitasid ülirikaste varandused. Igal juhul on oligarhilised institutsioonid määratud kokkuvarisemisele, nagu on seda mistahes institutsioonid.
Viido Polikarpus
