2. mail 2019 kogunes väärikas, kuid üksmeelne rühm Tallinnas tuntud endiste Tondi punaste kasarmute juurde tähistamaks II Maailmasõja käigus langenud või hukkunud kahe tuhande ühesaja kolme – 2103! – Eesti ohvitseri mälestusmärgi rajamise alustamist.
28. septembril 1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja Eesti Vabariik alla vastastikuse „abistamise“ leppele. 18. oktoobril alustasid Nõukogude väed sissemarssi Eesti Vabariiki – neile allakirjutatud lepinguga ettenähtud baasidesse. Kaks päeva hiljem, 20. oktoobril, palus Johan Laidoner president Pätsil vabastada end sõjavägede ülemjuhataja kohalt.
Taotlus jäi rahuldamata – nimelt olevat ju oodata Saksamaa rünnakut itta, Nõukogude Liidu suunale. Usuti tõsimeeli, et Nõukogudele alistumisega on võimalik Saksamaa ja NSVL sõja alguseni alles hoida Eesti senist riiklikku korraldust. Algab traagilis-koomiliste põigetega näitemäng, kus Laidoner sõidab Moskvasse marssal Vorošilovile külla, astub korraks ka Josef Stalini poole sisse, vaatab nõukogulaste hiigeltehaseid, ja istub õhtusöögilauda koos kogu NSVL juhtkonnaga kalleid suupisteid maitsma. Kõigi nende rautide, dineede ja vahuveiniõhtute taustal valmistub maailm aga suureks sõjaks, ja selle sõja käivitamiseks olid ette nähtud ka need Eestisse paigutatud Punaarmee üksused nii maal, merel kui õhus.
Esimese Maailmasõja eel alustas Venemaa oma läänepoolse merepiiri kindlustamist, mis tähendab, et alustati Tsaari-Venemaa kindralstaabi käsul Revelisse-Tallinnasse ja ka Helsingforssi-Helsingisse Imperaator Suure Merekindluse ehitamist, mille linnahoonestuse kujutasid päris kenade militaararhitektuuri näidistena punasest tellisest kahekorruseliste kasarmute blokid. Nii tekkisid Tondi kasarmud.
Eesti Vabariigi rahvaväe juhtide koolitamiseks loodud Eesti Vabariigi Kõrgem sõjakool, Sõjaväe Tehnikakool ja Lahingukool paigutati 1920 aasta maikuus just nendesse punastesse kasarmutesse, kuhu nad jäid kuni 1940 aasta juunini. Kahe aastakümne jooksul said siin ohvitserikoolituse ja hiljem 1940 – 1991 aastatel hukkus võitlustes või kaotas elu nõukogulaste käe läbi need siinõppinud 2103 ohvitseri.
Ja just samadesse 16. juunil 1940 suletud Eesti Sõjakooli punastesse kasarmutesse paigutatigi Eestisse sissetrüginud Punaarmee üksused. Ja järgnes üks kõige raskem aeg Eesti Kaitseväe ajaloos.
Eesti Vabariigi iseseisvuse lõpetamine ja vägivaldne liitmine Nõukogude Liidu külge lõi kasvava hirmuõhkkonna peatselt algavate arreteerimiste ja hiljem kaugele külmale maale – Siberisse küüditamistega. Erilise pinge all oli muidugi Kaitsevägi, mis liideti nõukogulaste Punaarmeega ja vastavate muudatuste tõttu lihtsalt kadus.
Algas Eesti ohvitserkonna likvideerimine. Mitmesuguste pettustega kutsuti neid tavalistesse kogunemiskohtadesse, aga seal nad siis ka kadusid. Nii kutsuti ohvitsere Värska õppekeskusse ja sealt edasi Petserisse, kus kõik arreteeriti, ja suurem osa kohe samas hukati. Vanemohvitserid said käsu minna kordusõppustele Venemaa kõrgematesse sõjakoolidesse, teel sinna nad arreteeriti ja saadeti Venemaa surmalaagritesse. Seal aga hukkusid kõik.
Peale Laidoneri, keda teatavatel põhjustel vintsutati veel kaua mitmetes kinnipidamiskohtades.
Eesti Vabariigi taastekkimisel oli esimeseks tööks riigikaitse korraldamine ja algas see Kodukaitse ning Kaitseliidu loomisega, toimiv Kaitsevägi järgnes ka kohe. Loomulikult tekkis nende loomiste käigus rohkesti pingeid ja lausa ületamatutena näivaid raskusi. Need aga ületati ja tulemus – sündis uus ohvitserkond! Ja hoopis uute hoiakute, hariduse ning ka mõtlemisviisiga. Üks aga oli kindel ja endise Kaitseväe moodi – ustavus Isamaale ja Eesti rahvale – see jäi.
Oli saabunud aeg mineviku valujälgede armistamiseks. Sobivaks eeskujuks isamaalise mõtteviisi ja rahvuslike sõjamälestiste esiletoojate etteotsa ilmus oodatult kolonelleitnant Jaak Haud.
Ohvitser Haud: haridus ja käekäik – puhtalt militaarne, kuid pedagoogiliste ja juriidiliste õpetuste kõrvalekalletega. Omab tõelise relvakonflikti kogemust, on juhtinud Riigikaitseakadeemia Kaitsekolledžit, on olnud äsjaloodud Maaväe väljaõppe korraldaja, seadusloome asjatundjana on koostanud ja esitanud mitmeid määrustikke, seaduste eelnõusid, muuhulgas ka rahvusvahelise väljaõppe taustal. Tulnud oli tund endiste kaitseväe traditsioonide jätkamiseks.
Kuid meie tuttavatesse Tondi punastesse kasarmutesse Kaitsevägi enam ei tulnud. Hoonetele leiti hoopis muid kasutusviise, ainult mälestustele põhimõttekindel Jaak Haud seadis sinna sisse midagi militaarset – kasarmute ja ka Kaitseväe ajalugu käsitleva-tutvustava õppeklassi-ajalootoa.
Olles juba Tondi kasarmutesse taolise ajaloo-õppeklassi sisustanud, võtab Jaak Haud käsile 1924. aasta detsembrimässus langenud kaitseväelaste, kommunistliku võimu poolt hävitatud mälestise – meie Tondipoiste monumendi taastamise. Appi kutsub ta tuntud skulptori, samuti tõsise isamaalise hoiakuga Jaak Soansi. Ettevõte õnnestub sedavõrd, et sõjakooli kadetid tulevad Tartust nüüd iga aasta 1. detsembri varahommikul monumendi ette mälestusloendusele langenud kaasvõitlejaid just selle mässu algamise hetkel mälestama.
Tondipoistesambast innustust saades alustab J. Haud kohe järgmist, võibolla veelgi tähtsamat ettevõtmist: meie hukkunud-hukatud-langenud-mõrvatud ohvitseride mälestusmärgi rajamist. See oli tõeliselt hiiglaslik ettevõtmine – kõigi hukkunud ohvitseride nimede leidmine, nende hukkumise asjaolude selgitamine, matmiskohtade leidmine ja nende kuuluvuse määratlemine või tõestamine. Selle ülimahuka tegevusega liitus muidugi kohe Eesti Memento Liidu esindajana tuntud mees Leo Õispuu. Ja nii saadigi kokku meie ajaloo üht traagilisemat lõiku käsitlev dokument – reetmise läbi langenud ohvitseride nimekiri.
2019. aasta kevadeks on ületatud selle Eesti rahvale nii olulise mälestusmärgi rajamist takistavad asjaolud – küll ei leitud objektile sobivat asukohta, küll ei leidunud vajalikku tehnilist ja muidugi ka rahalist garantiid.
Memoriaali kavand.
Kol.leitnant J. Haud ületas need raskused! Skulptor Soansilt telliti kavand, mis kohe ka poolehoidu ja toetust leidis. Ja nii ka see õige asukoht selgus – vana punase kasarmuhoone – endise Sõjakooli peaukse ette, praegu veel kasvueas tagasihoidliku pärnaallee keskele.
Memoriaal 2103 ohvitseri mälestuseks püstitatakse, kokkulepitud avamine on 27 juunil 2019, isegi kellaaeg on määratud – 12.00!
2. mail kogunesime seega memoriaali nurgakivi kombekohasele paigaldamisele – seega tegevuse ametlikule, kuid pidulikule alustamisele. Kolonelleitnant Jaak Haud asetas kokkutulnute nähes helkivasse terassilindrisse kombekohased meened – kehtivaid rahaühikuid, sõjaväelise sümboolika näiteid, vajalikud dokumendid. Sündmuse tähtsust kui meie võlatasumist minevikule rõhutas sõnavõtuga Tallinna aselinnapea Kalle Klandorf. Kristiine linnaosa vanem Jaanus Riibe meenutas, kuidas sai eelmine tähtis monument – Tondipoiste ausammas – sama punase kasarmu ette, mis jälle nimelt maikuus avati!
Jaak Soansi kavandi kohaselt tuleb memoriaal kasarmu peauksele suunatud pärnadevahelisele teele ja kujutab endast heledast kantteraselementidest koostatud raamistikku, mille külge kinnitatakse 60 helehalli graniittahvlit kokku 2103 nimega. Viiekümne viiel tahvlil on 35 kuni 37 nime koos auastme, sünni- ja surmadaatumitega, viis tahvlit jäetakse tühjaks – nimelt teame, et on meil veelgi kadunud nimesid tulekul. Kahe nimedega täidetud püstseina keskel on püsti võitlusmõõk, mille teral sõjakangelaste kolonel V. Koerni – VR II/3, major Fr. Kure –VR/3 ja kapten V. Pärlini pronksreljeefid koos Vabariigi sümboolikaga.
Kolonelleitnant Haud asetas nurgakiviks valitud terassilindri memoriaali alusmüüri tühemikku, millele koosolijad müürimörti valades oma ustavust üritusele kinnitasid. Nurgakivi oli asetatud! Tõotasime, et jälgime memoriaali valmimist tähelepanelikult, kuid nüüd on selge, et selle sündmuse loomise eest võime olla tänulikud ürituse algatajale kol.leitnant Jaak Hauale ja temaga sobivat koostööd teinud meeskonnale eesotsas skulptor Jaak Soansiga. Oleme kindlad, et 2103 võitleja mälestus jäädvustatakse väärikalt.
Hindrek Piiber,
major erus,
Eesti Eruohvitseride Kogu