Varem mainitud artiklile oli paarsada kommentaari. Enamasti isiklikud muljed, milles kajastuvad nii positiivsed kui negatiivsed meenutused. Sõlmiti palju osalt tänaseni kestnud sõprusvahekordi, ka abielusid. Mööndakse tüdrukute raskemat olukorda, sest nad kannatasid vahel komandöride ja komissaride vägivalla all. Juhtkonda eriti ei armastatud, sest see käitus ülbelt, nagu selle taga seisvad nõukogude okupandidki. Kummaline on seda nüüd demokraatia kooliks pidada.
Oli ka koputajaid. Üks kommentaator konstateerib, et KGB ees taoti kannad kokku. Olgem ausad, suured üleskutsujad – täna kutsute EÜE mälestusüritust, homme komsomolikomiteede oma. Hõbemägi tõstatas teema ja siin on tagajärg – polariseerumine. Las jääda igale eüekale oma mälestus, kuid ärge tulge rinda puhevile ajama – me tegime. Tahate jälle valge hobuse seljas rahva ees ratsutada? Marssida, kui kunagised vete-ranid. Mõttetu! Mitmed teised viitavad samuti analoogiliste komparteiliste ürituste võimalusele, et see EÜE kokkutulek meenutab oma korraldajate poolt küll pigem ELKNÜ kokkutulekut! Püütakse vabandada: et olime ju noored ja aeg oli selline, pidimegi olema kahepalgelised. Nüüd on teine aeg ja uus lehekülg. Sellega ei nõustuta, sest seda saaksid kasutada paljud tolleaegsed tegelased oma tegudest puhtaks pesemiseks.
Lõpuks üks mitmepalgeline kommentaar: ”Kokkuvõttes siiski oli ilus aeg. Ilus loodus, looduslikult ilusad naised, elav õlu, OK seltskond, võimalus auru välja lasta tiblasid seljataga mõnitades – ja mehine töö. Mida muud veel tahta. Kõik EÜE komandörid ja komissarid olid aga tõsiusksed komnoored-noorpunaparteilased ja tegid edasises elus kompartei najal karjääri kuni tänapäeva ärimeesteni-õppejõududeni välja. Väga häbematu ja küüniline seltskond. Lihtliikmed olid küll nn. lillelapsed, ülalpidamine ka selline süüdimatu”.
EÜE oli absurdne kooslus: komsomoli ja partei silmis oli tegu kommunismiehitajatega, suur osa malevlasi tuli ise lihtsalt raha teenima ja sõpradega suvist aega veetma. Ärksamad EÜE-lased mõistsid olukorra kummalisust ning see kajastus ka nende iroonilistes lauludes või laagriõhtute isetegevuskavades. Ehkki üliõpilasmalev loodi komsomoli egiidi all ja tema ülesandeks lisaks ideoloogilisele propagandale oli alalõpmata töökäte puuduse all kannatavate ehitusettevõtete jalulhoidmine, on jäänud kunagiste malevlaste EÜE-mälestustes peale selle helgem pool.
Pole aga käitumist, nagu 1968. aasta üliõpilaspäevade ajal, kui kanti lausa revolutsioonilisi loosungeid. Sellele kõigele tehti lõpp. Noormees, kes tuli tänavale plakatiga “Jänkid Peipsi taha”, visati ülikoolist välja. Oleks vaja selle aja analüüsi. Üleskutse sellele just ei ajenda, ei räägi poliitilisest kasvatusest. Oli ju murranguline aeg. Praha ”kevade” mahasurumine 1968. aastal võttis paljudelt lootused, aga Helsingi 1975. aasta kokkulepe tõi ka N. Liitu inimõiguste mõiste.
Ka Õhtuleht küsib: ”Kas Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev (EÜE) oli rohkem noorte kommunistide hüppelaud vanadeks kommunistideks? Või pigem tudengite suvine rahateenimiskoht? Eelkõige ikkagi napsi, nalja ja seksuaalsete vallatustega pikitud lõbus ajaveetmisvorm? Ehk siis hoopis organisatsioon, kus karastusid vabadusvõitlejad? (11.8.2012). Vastuseid aitavad leida vanad EÜEkad: vennad Silver Vahtre (kunstnik, sündinud 1953) ja Lauri Vahtre (ajaloolane, poliitik, kirjamees, sündinud 1960), kes pole üleskutse nimekirjas.
Lauri Vahtre arvates on tulutu vaielda, kas EÜE oli rohkem kommunistlike noorte karjääriredeli avapulkadeks või paik, kus õõnestati okupatsioonisüsteemi, sest ta oli mõlemat. Kumba rohkem, see erines periooditi igas rühmas ja iga inimese sees eraldi. Silver Vahtre kohaselt polnud 1960ndate sula meeleolus mingit vastandamist. Enamik noori kasutas ära võimalust etteantud raamides inimese kombel elada ja suhelda. EÜE oli kahtlemata vabaduse ilming, aga seda, et kohe taheti hakata Eesti Vabariiki kehtestama – sellist asja ta malevale ikkagi külge ei poogiks. Lauri Vahtre kirjeldab ka vahekorda komsomoliga, leides, et viimast perioodi iseloomustab polariseerumine. Rühmades võis kasvada isemeelsus, aga tervikstruktuuri üritas võim endale allutada. Lauri Vahtre ütleb lõpuks, et 1980ndatel oli mõnegi keskstaabi liikme puhul näha: tegemist on valmis kaabakaga. Nüüd peavad ennast vabadusvõitlejateks muidugi ka kõik need, kes toona Vene võimuga mühinal kaasa läksid.
Pole põhjust ülistada ega üldistada, küll aga seda põhjalikumalt analüüsida. Osa eilsest ja tänasest Eesti poliitika-, kultuuri-, äri- ja ettevõtluseliidist on oma esimese tuleproovi läbinud ehitusmalevas – (aga ka komsomolis!). Sealt ammutatud kogemused, oskus end kehtestada isiksuse ja kollektiivina leidsid rakendamist nii laulvas revolutsioonis kui ka Eesti riigi esmases taastamistöös.
Vello Helk
