Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) populaarse jutusaate “Plekktrumm” külaline oli antiigiuurija Laura Viidebaum, kes on New Yorgi Ülikooli abiprofessor antiigiteadustes ja New Yorgi Eesti Kooli juhataja.
Antiigi pärand on olulisel kohal mitmete tänapäeva mõjukate riikide identiteedis, teiste seas näiteks Prantsusmaal ja Ameerikas. Samal ajal ei ole antiiksete lätetega poliitika ja eetika tundmine enam kaugeltki iseenesestmõistetav.
Laura Viidebaum on New Yorgi Ülikooli abiprofessor antiigiteadustes. “Parasjagu uurime seda, miks Sokrates ei taha vanglast ära põgeneda ja otsustab saatusele vastu astuda,” ütles ta oma töö kohta. “Kui ma ei oleks siin, siis loeksime praegu tudengitega kreeka keeles Platoni dialoogi.”
Viis aastat tagasi Cambridge’i ülikoolist New Yorki saabunud Viidebaum nimetas parajaks katsumuseks doktorantuurist otse New Yorki õppejõuks asumist, teadmata midagi Ameerika ülikooli struktuurist.
Viidebaumile meeldib antiigiteaduse paindlikkus, mis võimaldab tegelda antiikfilosoofia, antiikkirjanduse ja -retoorikaga, aga võimalus on ka flirtida näiteks Eukleidese geomeetriaga.
“Tihti arvatakse, et kui uurida Vana-Kreekat või Vana-Roomat, siis peaks olema seal kohapeal,” märkis Viidebaum. “Reaalsus on see, et neid tekste hoitakse Pariisis, Berliinis; New Yorgis meie oma osakonnas leidub välja kaevatud tekste.”
Kuivõrd Ameerika Ühendriikide konstitutsioon põhineb paljuski Vana-Rooma õigustekstidel, siis on antiikmaailm Ühendriike tema mõnesaja-aastasele ajaloole vaatamata tugevalt mõjutanud, rääkis Viidebaum.
Viidemanni sõnul on antiiktekstide retseptsioon soodustanud patriarhaalse ühiskonna arengut. Teisalt on pilt antiikmaailmast märksa nüansirikkam ning näiteks selgub arheoloogilistest väljakaevamistest, et naiste roll oli tähtsam kui mitmed antiigiuurijad seda seni väljendanud on.
“Ma arvan, et praegu oleme lähemal 5. sajandi Ateenale, kui on inimkond kunagi olnud,” lausus Laura Viidebaum. “See oli moment, kus kreeklasteni jõudis uus tehnoloogia ehk kirjasõna. Suulisest kultuurist oli jõutud kirjaliku kultuuri rüppe ja see muutis inimeste arusaama haridusest.” Kui senine haridus tähendas peamiselt Homerose eeposte harjutamist ja nende läbimõtestamist, siis nüüd jõudis inimesteni meeletul hulgal tekste ilukirjandusest kohtukirjadeni. Tollast murrangut võiks võrrelda meie aja tehnoloogia arenguga.
“Nendel muutustel on ka negatiivne pool. Kuidas me näiteks oma mälu treenime,” jätkas Viidebaum. “Kes suudab enam meenutada näiteks oma telefoninumbrit? Asi polegi selles, kas ma oskan oma uut telefoni kasutada, vaid praegustel muutustel on ilmselge kognitiivne tagajärg.”
“On ju räägitud, et kui inimesed istuvad oma nutitelefonides, siis nad suhtlevad reaalselt omavahel vähem ja kui lapsed on seetõttu päevas tund aega vähem õues, siis see on tõeliselt suur muutus võrreldes selle ajaga, kui meie sinuga üles kasvasime,” selgitas Viidebaum saate autorile Joonas Hellermale. “Teisest küljest igaühe sõna kaalub justkui varasemast rohkem ja siin on paralleel Kreeka 5. sajandile, kus igaüks end ise kohtus esindas.”
“See kõlab muidugi tüütult, kui tuleb antiigiteadlane ja ütleb, et lugege kõik antiiki ja me oleme nii tähtsad,” kostis Viidebaum, “aga tegelikult on küsimused, mis on alati kesksed ja retoorika tähendab küsimust, mida ei saa lõplikult ära vastata. Retoorika on pidev õppeprotsess, sest inimene ise muutub. Ei ole valemit, et nüüd me oleme retoorika ära õppinud, nüüd lähme mingi muu asja juurde. Minu jaoks on see igihuvitav küsimus, kuidas seda, mida me mõtleme, kõige paremini väljendada.”
“Retoorika üks oluline roll on ka näidata, mis roll on veenmise juures emotsioonidel,” lisas Laura Viidebaum. “See on veenmisel osa strateegiast.”
Kas maksab jääda nii jäägitult truuks oma veendumustele nagu Sokrates, küsis saatejuht Joonas Hellerma.
“Kuna Sokrates ise ei kirjutanud mitte midagi, siis võtame aluseks Platoni “Dialoogid”, ning Platon kujutab minu arvates Sokratest märksa ambivalentsemalt, kui seda tihti arvatud. See on sageli antiigi retseptsiooni probleem, et taandatakse autorid mustaks ja valgeks, nagu ka Sokratese ja sofistide vastuolu puhul,” vastas Viidebaum. “Sokrates on see tubli ja vastased on halvad, kelle vastu tuleb võidelda. Tegelikult kritiseerisid Sokratest nii ta sõbrad kui Platon. Kas tasub alati kinni hoida oma veendumusest, see on enesetunde küsimus. See on ajaloos vähestele sobinud.”
“Sokratese vankumatusega seostub neil päevil nooruke Rootsi kliimakaitsja ja ühiskonnaaktivist Greta Thunberg. “Ma imetlen ja austan Gretat, see on täiesti imeline, mis ta teinud on,” kostis Viidebaum. “On tarvis inimesi, kes on mingi konkreetse asja endale nii selgeks teinud, et nad seisavad selle eest. Kui leidub inimesi, kes suudavad enda kanda võtta sellist koormat, siis sellest on ühiskonnale ainult kasu.”
Tänases maailmas oleks kõnekunsti rohkem vaja. “Sest retoorika mõte on ikkagi jõuda sihile sõnaga, mitte jõuga. Igaüks meist peaks aga mõtlema sellele, kuidas me mõjume ümbritsevatele inimestele. Marju Lepajõed tsiteerides peaks igaüks leidma endale oma stiili, sõna sügavas tähenduses. See, mida me ütleme, ei ole pealispinna virvendus. Oma väljendusele tähelepanu pöörates muutume selleks, kes me tahame olla,” ütles Laura Viidebaum.
“Meil kõigil on eelarvamused. Aga me peame olema valmis enesekriitikaks. Näiteks Sokrates jäi pidevalt hätta ja tihti astus oma vestluspartneritest üle. Tegi neile liiga või oli just liiga leebe. Aga me peame olema valmis muutma oma arvamust,” rõhutas Viidebaum, mida tema on antiigist õppinud.
Kultuurisoovituseks palus Laura Viidebaum igaühel võtta ette üks antiiktekst jning mõelda sellele, mida see tekst tähendab tänapäeval.
VES/kultuur.err.ee
