Järgmisest suvest alates näeb Tallinna Lennusadamas väljapanekut maadeavastajate Robert Falcon Scotti ja Roald Amundseni dramaatilisest võidujooksust lõunapoolusele, mis lõppes Scotti meeskonna surmaga. Näitus on pärit New Yorgi kuulsast loodusloomuuseumist ja selle Eestisse toomine maksab üle 280 000 dollari.
Eesti on rahvaarvu poolest väiksem kui nii mõnigi New Yorgi linnaosa ja seda uhkem on, et maailmatasemel näitused tuuakse Eesti publikule koju kätte. Eelmisel sügistalvel Lennusadamas olnud Titanicu näitusega kõik Eesti muuseumite külastusrekordid murdnud meremuuseum on astunud taas julge sammu ja rentinud Eestisse New Yorgis asuva loodusloomuuseumi (American Museum of Natural History) näituse „Race to the End of the Earth”), mis räägib lõunapooluse vallutamise traagilise loo.
Loo sellest, kuidas Briti mereväeohvitser Robert Falcon Scott ja Norra maadeuurija Roald Amundsen jõudsid 1911.–1912. aastal oma meeskondadega peaaegu samal ajal esimeste inimestena lõunapoolusele.
Norralasel õnnestus meeskonnast ainsatki liiget kaotamata sealt ka tagasi jõuda, kuid Scott ja tema kaaslased hukkusid mitme kurva valearvestuse tagajärjel tagasiteel ja kõigest 30 kilomeetri kaugusel päästvast baasist. Nälginud ja veepuuduses, kurnatud ja poolkülmununa täitis Scott viimase päevani märkmikku, milles jäi lõpuni laitmatuks Inglise härrasmeheks. Ta ei väljendanud oma ekspeditsiooni vältimatust lõpust kirjutades hetkekski paanikat.
Säilinud on päevik ja ka ekspeditsioonil tehtud fotod, mille hulgas on Scotti ainulaadsed pildid hetkest, kui nördinud inglased jõuavad lõunapoolusele ning näevad sinna püstitatud Amundseni telki ja sellel lehvivat Norra lippu.
Lähemalt saab polaarvõidujooksu lugu uurida ja ekspeditsioonilt pärit esemeid näha järgmise aasta augusti lõpust alates, kui näitus Eestisse jõuab. Näitus avatakse Lennusadamas 28. augustil ja see jääb avatuks kuni 2016. aasta 10. jaanuarini. Meremuuseum loodab, et näitus pakub paljudele huvi. „Polaarteema on eestlastele kindlasti põnev tänu meie oma polaaruurijatele. Ka meie näitus „Jäine väljakutse”, mida nägi kevadel Paksus Margareetas, võeti külastajate poolt hästi vastu. Konkreetselt selle näituse kasuks rääkis loomulikult see, et Antarktika avastamine on üks ajaloo suurimaid seiklusi, ja see, et American Museum of Natural History on maailma mastaabis üks esinduslikumaid muuseume,” ütles meremuuseumi programmijuht Gerly Heinsoo.
Titanic päästis Suure Tõlli
Selline näitus pole mõistagi odav. „„Race to the End of the Earth’i” renditasu on 280 000 USA dollarit, sellele lisanduvad näituse transpordi, ülespaneku ja tõlgetega seotud kulud. Lisaks loome juurde programme, Eestit puudutava osa ning peame näitust ka turundama,” selgitas Heinsoo. Ainult kulusid nii suure näituse toomine siiski loodetavasti ei tekita.
700 000 eurot maksnud Titanicu näitus oli nii populaarne, et seda külastas rekordiliselt 220 000 inimest. Titanicu näituse piletitulu kattis kõik kulud ja tõi ka üle miljoni euro puhastulu, mille muuseum kulutas jäälõhkuja Suur Tõll remondiks. „Muuseumi sees ütlemegi, et uppunud laev päästis jäämurdja, sest Titanicu edu võimaldas meil Suurt Tõllu sellises suures mahus renoveerida, nagu seda sel suvel muuseumi omavahenditest tegime,” ütles Heinsoo, aga ei tahtnud Scotti ja Amundseni näituse võimalikku külastajatearvu ennustada. „Meie järgmisi näitusi silmas pidades ei tahaks veel ühtegi konkreetset prognoosi välja käia,” ütles ta.
Nii suurte näituste maaletoomine võtab aega. „Enamasti võtab see umbes kolm aastat, vahel on võimalik seda aega lühendada. „Me praegu otsime ideid aastaks 2017. Sisuline töö algab vähemalt aasta enne näituse avamist,” rääkis Heinsoo. Kui näitus on välja valitud ja kokkulepped selle loonud muuseumiga sõlmitud, tuleb see ka kohale tuua, mis on kallis ja keeruline.
„Näiteks Titanicu näitus tuli Lennusadamasse Taiwanist 12 suure merekonteineriga ja liikus meilt samamoodi edasi Tel Avivi. Mõned eriti õrnad ja hinnalised eksponaadid tulid ka lennukipagasina USA-st koos eksponaatide paigaldusmeeskonnaga. Mõistagi on alati tegemist hinnalise eriveosega,” kirjeldas programmijuht.
Õige elamus
Suurtel rahvusvahelistel näitustel on väljapaneku disain ja ruumiline planeering üldjoontes rangelt paigas. Seega saab Eesti muuseumi külastaja täpselt samasuguse elamuse nagu New Yorgi muuseumi külastaja. Kui näitusele tahetakse lisada erisusi, tuleb need kooskõlastada. „Sageli on lubatud näitusele lisada veidi ka kohaliku piirkonna infot, kuid seegi on põhjalikult ette kirjutatud, millises mahus ja kus täpselt seda näitusealal eksponeerida tohib. Nii näiteks täiendame ka polaarnäitust Eesti osaga,” ütles Heinsoo.
Järgmise aasta 12. veebruarist 26. juulini on Lennusadamas avatud suur nn käedkülge kogupere näitus „Ujub või upub”. See on meremuuseumi ja AHHAA teaduskeskuse ühisnäitus, kus igaüks saab näha, lugeda ja katsetada, kuidas toimivad loodusjõud merel ja kuidas need on mõjutanud mereajalugu. Näitusel saab tekitada laineid ja veekeeriseid, juhtida laevu läbi lüüside, minna vee alla, päästa end uppuvalt laevalt jpm.
Seejärel on paus ettevalmistusteks ja 28. augustil avataksegi suur polaarnäitus.
Kuidas Titanic eestlased muuseumi ette sappa tõi
Gerly Heinsoo meenutas, et pärast Lennusadama avamist hakkas meeskond otsima ideid, kuidas õpetada eestlastele, et muuseumis võib käia mitu korda aastas, ja samal ajal pakkuda huvitavat ka turistidele.
„Nii tekkis idee, et võiksime sisse tuua välisnäitusi, ja otsisime oma esimeseks välisnäituseks teemat, mis võiks kõnetada võimalikult paljusid inimesi. Titanic kindlasti on üks neist teemadest, kuid valikuvariante oli veelgi – alates maailma muutnud leiutistest kuni merekoletisteni,” märkis ta.
Titanicu projekt oli kulukas ja muuseumirahvas lootis esialgu 90 000 külastajat. „Muidugi oli ka meil hulk kahtlusi ja kõhklusi, kas saame sellise väljakutsega hakkama. Me ei olnud näitust avades kindlasti nii suureks eduks valmis ja leidsime, et 90 000 külastaja puhul võime selle ettevõtmise kordaläinuks lugeda.
Tegelikult sai see hulk täis juba siis, kui näitus oli olnud avatud vaid poole oma koguajast. Tagantjärele võiks öelda, et teadmine suurest õnnestumisest jõudis meieni alles siis, kui näitus oli kokku pakitud ja õnnelikult Tel Avivi poole saadetud,” ütles Heinsoo.
VES/Maaleht
