Vabariigi aastapäeval esines New Yorgi Haridusseltsi segakoor. Foto: Siiri Lind
Oli ilus päikseline ja päris soe laupäev New Yorgis – 22. veebruar ja lähiümbruskonna eestlased kogunesid tähistama Eesti Vabariigi 96. aastapäeva.
Seekord tuldi kokku Eesti Majas Manhattanil. Valge saal oma ilus oli läikima löödud, USA ja Eesti lipud kenasti klaveri taha asetatud. Nagu me ikka oleme harjunud nägema.
Kõik toolid olid täis, osa rahvast seisis tagapool püstigi. Esireas ÜRO suursaadik Margus Kolga abikaasa Maarja Maasikaga, Haridusseltsi esimees Dr. Toomas Sõrra jt. Lugupeetud külaliste seas märkasin Juta Kurmani, Olev Oleskit, Heljo Laeva, Ell Taburit, Sven Roosilda ja teisi. Toimekalt käis ringi maja manager Katrin Albaz, kelle rõõmsat energiat kõikjale jagub.
Dr. Sõrra esines lühikese avakõnega. Muuseas rääkis ta ka Eesti Maja seisust ja uuest torustiku remondist. Me ei saa hetkekski unustada, et see meie armas kokkusaamiskoht on vana maja.
Palvuse pidas ja õnnistuse Eestile, meie majale ning kohaletulnuile andis pastor Leevi Kiil, NY Eesti Betaania Kogudusest. Mälestati sõdades langenuid.
Siis tuli rõõmus osa. Armas oli vaadata meie New Yorgi Eesti Kooli rohkearvulist esinejaskonda koos kooli juhataja Merike Barborakiga, kes on juba mitu aastat tublit tööd teinud. Lapsed olid enne aktust endale kenad peavõrud valmistanud. Koos vanematega esitati Ülo Vinteri “Laul Põhjamaast.” Muusikat oli aktusel veelgi. Imeilusad Chopini meloodiad voogasid klaverivirtuoos Andrei Baumanni sõrmede alt. Rahvas aplodeeris hoogsalt.
Mulle meeldis ka tantsupaar Diina Tamm ja Florian Fructuoso. Kindlasti oleks neil olnud vaja oma piruettideks rohkem ruumi, ent etteaste oli väga nauditav. Igatahes mõjusid nende modernsed tantsud nagu värskendav tuuleõhk.
Paljude jaoks oodatuim hetk oli Eesti suursaadiku ÜRO juures, Margus Kolga, aastapäevakõne. Minu jaoks küll, sest tean, et härra Kolga on hea kõneleja. Olen teda näinud-kuulnud esinemas nii ÜRO suurtes saalides kui väiksemas seltskonnas. Suursaadik peatus Eesti ajaloo keerdkäikudel, jätkas praeguse sotsiaalse olukorraga Eestis, meie tuleviku ning püsimajäämise väljakutsetega.
Me kõik teame, et Eesti on väike oma rahvaarvult, ent teame ka, et meil on veel põlismetsi ja haruldasi taimi kaunitel laidudel-saartel. Varandus, mida paljudel riikidel maailmas enam ei ole. Hr. Kolga rääkis Eesti iluga seotud tunnetest, “Eesti on ilus, ilus oma inimestes, ilus oma looduses /…/ ilus oma talutaredes ja suitsusaunades.”
Meie ajaloost ja sellest, kust me tuleme, on hr. Kolga sõnul just aastapäev see õige koht rääkimiseks. Ta lausus optimistlikult, “Kuid hoolimata sõdadest, katkust, näljahädast ja ümberrahvastamise katsetest oleme suutnud rahvana kestma jääda ja rahvusena läbi lüüa.” Hr. Kolga viitas oma kõnes ka Eesti kaasaja probleemidele. Näiteks ei ole meie riik veel päris kodanikukeskne ja tolerantne. Suursaadik luges ette näitleja, maailmakodaniku ja minu arust ühe armastatuima eestlase Peeter Volkonski luuleread:
“Mis maa see on?
Kaastunne siin on roostes.
On roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda tahaks joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.”
Ammukirjutatud sõnade all mõtleski Peeter Volkonski vist seda, et oli aegu, mil puudus side inimese ja riigi vahel.
Hr. Kolga sõnul oleks meie rahva püsimine paremini kindlustatud kui peredes oleks rohkem lapsi. Aga samas on Eestis palju veel neid lastega peresid, kes elavad puuduses.
Statistikaametid on oma uuringutes leidnud seose: inimesed ei taha suuri peresid luua kui puudub kindlustunne, et pereemal, -isal jätkub tööd, et palgast saab maksta kodulaenu ja osta head süüa. “See on vaesusehirm, mis ei lase Eesti naistel sünnitada,” kajastati Statistika Eesti peadirektori Andres Oopkaupi arvamust Eesti meedias.
Eesti on muutumas. Et meil ikka jätkuks talupojatarkust oma asja ajamisel. Hr. Kolga kordas ka Jakob Hurda kuldseid sõnu, et kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult.
Ent muutumas on ka eestlaskond välismaal. Hr. Kolga kutsus üles kirja panema vanema põlvkonna mälestusi, et säilitada see osake Eesti kultuurikangast. Lisaks, paljud kolmanda põlvkonna väliseestlased ei valda enam eesti keelt. Sellest on kahju. Ma pakun, et vahest nad võiks korra Eestimaal ära käia, siis tekiks huvi, mis seoks. Eestlusest laulis loomulikult ka NY Eesti Segakoor. Peep Sarapiku “Ta lendab mesipuu poole” on minu meelest üks hingeminevamaid lugusid üldse Eesti muusikas. Tunnen iga kord seda laulu kuuldes klompi kurku tõusmas…
“Ükski saar ei ole saar,” väitis keegi hiljuti Eesti ajakirjanduses, mõeldes riikide sümbioosi, omavahelist koostöövajadust. Ka meie riik ei ole eraldatud saar, kuigi paljud tahaks Eestit tema väiksuse tõttu vati sees hoida, isolatsioonis maailma pahede ja mõjude eest. Mõtisklen siin, millist Eestit me siis tahame?
Aktuse peakõneleja võttis kokku eestlaste hoiaku oma maa vastu Peeter Volkonski sügavate sõnadega:
“Mis maa see on?
Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge ja kummalised nende laululood.”
All baaris sai nende sõnade üle veel tükk aega järele mõelda. Igaühele mõjus see aktus omamoodi, aga hea tunne oli olla koos oma majas New Yorgis.
Et su kummalised laululood kestaks ja imeväge jaguks, mu isamaa!
Anne McCullom