Avamisel esines suure menuga New Yorgi oma rahvatantsurühm “Saare Vikat”. Foto: Külli Jürgenson. Rohkem fotosid kultuuripäevadest: Estonian Cultural Days in New York Facebookis
Tänavused New Yorgi Eesti kultuuripäevad – palju rahulolevaid inimesi, igaühele midagi ja kõrgetasemeline Eesti kohalolu – kohal oli lahkuv eesti kultuuriminister Indrek Saar, kes teatas heatujuliselt, et kaua ta ikka video teel neid tervitusi teeb, aeg oli ikka oma silmaga kultuuripäevad üle vaadata.
Eesti teater oli nagu ikka suurepärane – Andrus Kivirähki kirjutatud ja Priit Pedajase lavastatud Draamateatri vaimukas sõnapillerkaar A. H. Tammsaare ja Mati Undi öisest “Vaimude tunnist Koidula tänaval”, kus asub A. H. Tammsaare majamuuseum (Ahaa Tammsaare, nagu nooremad koolilapsed kirjanikku kuulmise järgi kutsuvad). Näitlejad olid vaimustavad – veidi kohmakas vana kooli džentelmen ja aus töötegija Tammsaare (Tõnu Oja) ning edev ja epateeriv mänguline Unt (Taavi Teplenkov) arendasid vaimukat dialoogi, innustudes juhuslikust öösel muuseumisse sattunud noorest neiust (Amanda Hermiine Künnapas). Taas nauditav teatrielamus New Yorgi Eesti Majas.
Kirjanikud omavahel: vasakult A. H. Tammsaare (Tõnu Oja) ja Mati Unt (Taavi Teplenkov). Foto: Kärt Ulman / VES
Loengute päev oli kirju. Algas see Vaba Eesti Sõna 70. aastapäeva tähistamisega – sellest pikemalt meie 16. mai juubelinumbris – ning jätkus kahe omavahel haakuva mõttearendusega eestlusest ja eesti mõttemaailmast.
Indrek Park, meie mees indiaanimaailmas ehk eestlane, kes on põlisameeriklastele nende keeled tagasi andnud, arutles põlisrahvaste teemadel nii eestlaste kui indiaanlaste näitel – jah, eestlased on küll põlisrahvas ja me peaksime seda igal pool kinnitama, kui nüüd korraks selle väga huvitava ettekande lõppu hüpata. Kas igastühest võib saada eestlane, kui ta selleks soovi avaldab? Põhimõtteliselt küll, aga eestlaseks saadakse 5 inimpõlvega, umbes nii kaua võtab aega eestlase keele- ja kohatunnetuse, identiteedi ja mõttemaailma areng.
Indiaani keeled, millega Indrek Park Indiana ülikoolis igapäevaselt tegeleb, on olnud sajandeid foneetilised, kirja hakati neid panema alles eelmisel sajandil. Indrek ongi nüüd see mees, kes on mitmele hääbuvale indiaanikeelele kirjutanud grammatika ja koostanud sõnaraamatu ning aitab indiaanlastel taas indiaanlasteks saada.
Kui tekib vaidlus Eesti ajaloost, saab fakti kontrollida kasvõi keset Park Avenüüd – Valdur Mikita ja Indrek Park 7. aprillil New Yorgis. Foto: Kärt Ulman / VES
Kui Indrek Park rääkis enesemääratlusest ja kohatunnetusest, siis samal teemal jätkas eestlaste hingekirjanikuks kujunenud Valdur Mikita. Eesti maastikud on meie identiteedi alus, on tema sõnum, ja väärtus on igal metsatukal, 1000 aastat samas kohas loogelnud teel ja kohanimedes, mis vahel samuti mäletavad tuhat aastat tagasi toimunud sündmusi. Me ei ole siiani välja vahetanud oma maastikke, kuigi oleme vahetanud keelt ja geene – alles nüüd toimuvad Eestimaaga suuremad ümberkujundused. Samas on vanade hiiepaikade asemele astunud kodumetsad ehk mõtlusmetsad, nagu Mikita neid nimetas – see eestlase sügaval südames pesitsev looduseigatsus, mida ka mitu põlve linnaselamist pole meist välja uhtunud.
“Ikka mobiiltelefon ühes käes ja seenenuga teises,“ kirjeldab Mikita seda tänapäeva topeltidentiteediga eestlast.
Kui Mikita nimetas eestlaste saunakultuuri alternatiivseks hariduseks, siis just saunakultuuri ingliskeelse tutvustusega jätkus ka kultuuripäevade loengusari. New Yorgi kohalik saunaentusiast Mairo Notton on palju teinud saunakultuuri massidesse viimiseks, kuni selleni, et ta liikuvaks saunamobiiliks isegi ühe vana kiirabiauto ümber ehitas. Tema juhatusel saidki huvilised New Yorgi Eesti Maja allsaalis näpunäiteid, kuidas õigesti vihelda (ehtsate vihtadega), millal vildist saunamütsi kanda või proovida, millise pruuli õlu kõige paremini sauna passib.
Muusikud Grete Paia ja Uku Suviste koos tunnustatud kitarristi Oliver Mazurtshak’iga esinesid nii kultuuripäevade avamisel kui lõpetamisel ning terve omaette kontserdiga 6. aprillil, esitades Eesti levimuusika paremikku. Foto: Eleri Ever
Päeva filmiblokki kuulusid kaks Narva ainelist lühifilmi “Tuumalinn Narva” ja “Riigi võlg”, mis väga ausalt peegeldasid piirilinna tegelikkust ning seda, kuidas Eesti riik on aastaid end Narvast distantseerinud. Filmide produtsendi Maarja Lõhmusega tekkis filmide järgselt huvitavaid diskussioone, paljudele vaatajatele tulid Narva probleemid üllatuse ja uudisena.
Filmidest sai Skandinaavia maja suurel ekraanil näha Eesti viimaste aegade parimat, mitmeid väärikaid auhindu võitnud loodusfilmi “Tuulte tahutud maa” (Joosep Matjus) ning Sulev Keeduse kolmenovellilist müstilist ajarännakut “Mehetapja/Süütu/Vari”. Lapsed said nautida äsja väljatulnud uut joonisfilmi “Lotte ja kadunud lohed”.
Laupäeva õhtul hullutas kultuuripäevalisi Eesti muusikasensatsioon mõminaräppar Nublu, kelle identiteet on siiani laiale publikule jäänud saladuseks. Foto: Külli Jürgenson
Tänavusi kultuuripäevi korraldas Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriikides meeskond koos suure hulga koostööpartnerite ja vabatahtlikega ning toreda kultuurielamuse eest neile suur-suur tänu!
Kärt Ulman