Hetk peale Koidulasse saabumist. Vedurijuhid koos tõeliste kangelastega, kelleta rong oleks kauaks metsa lõksu jäänud: vasakult Taavi Laats, Margus Soidla, Indrek Piirisild, Raneli Piirisild, Raito Piirisild ja vedurijuht Artur Lorents.
Eestit räsinud tormituuled kangutasid lahti puid, mis jäid Tallinn-Koidula rongi teele üle kümnel korral. Rong jõudis õnnelikult pärale tänu neljale mehele, kes kõhklematult appi tõttasid ja kuni lõppjaamani rööbastele langenud puid läbi saagisid.
Vedurijuht Artur Lorents kirjeldas ühismeedias, et 27. oktoobril kella kuue paiku Tallinn-Tartu-Koidula reisi alustades sai ta kolleegilt teada, et mitmes kohas on rööbastele puid langenud ning elektrikatkestused on jõudnud liiklusjuhtimissüsteemideni. See tähendas, et sõita tuli eriolukorra tingimustes ja erilise valvsusega.
“Vastse-Kuuste jaama ja Valgemetsa peatuse vahel tabas meid esimene üllatus. Teele oli langenud kaks puud. Esimesele polnud võimalik otsasõitu vältida, teine lebas endiselt ees,” sõnas Lorents. Lorents läks koos kaasa sõitnud vedurijuhi Taavi Laatsiga välja, et puutükid rataste alt ja teine puu rööbastelt kangutada. .
Kaua ei tulnud oodata, kuni ees ootasid järgmised takistused. Ruusa peatuses läksid vedurijuhid koos kolme end appi pakkunud mehega taaskord puud rööbastelt kangutama. “Ja siis, mõnisada meetrit peale Võhandu jõe silda, lebas teel, veduri kabiiniakna kõrgusel üks suur ja jäme kuusepuu, mille nägemine ei jätnud avariipidurdamise rakendamiseks mingit kõhklust. Sellele puule otsasõit oleks avaldanud rongile juba tõsisemat mõju.”
Lorents teavitas olukorras liiklusjuhtimiskeskust ja palus saata abi – seda aga polnud kuskilt võtta. “Osad riigimaanteed olid liikluseks suletud, RMK jõud olid maanteedel väljas, et päästa langenud puude taha lõksu jäänud autosõitjaid,” selgitas Lorents.
Vedurijuhid ühes 17 reisijaga pidid tormivangis edasi sõitma. Lorents pöördus reisijate poole palvega helistada läbi kõik pereliikmed, tuttavad ja sõbrad, kellel võiks olla võimalus puu läbi saagida.
Mõne aja pärast märkas vedurijuht metsast lähenemas nelja taskulambituld. Veriorale koju sõitvad õde ja vend olid helistanud oma emale, kelle kaudu tulid lähedalasuvatest taludest appi neli meest.
Mehed haarasid pikemalt mõtlemata mootorsaed ja tõttasid tuult ja vihma trotsides läbi metsa ning üle põllu reisijatele appi. Läbi metsa tuli ka soliidses eas meesterahvas, kes kuulis rongi abitust seisust Koidula raudteejaama töötajate kaudu.
“Saades esimesest puust jagu, paistis kauguses juba järgmine. Palusin neid meiega Koidulani kaasa sõita, kuna aimasin, et see puu viimaseks ei jää. Nad olid koheselt nõus, üks nendest jooksis tagasi koju, et võtta auto ja meid teel olles jaamades varustada ning mehed pärast Koidulast koju viia. Juba Veriora jaamas oli tarvis vahetada saekett ja tankida mootorsaagide paake.
Ruusa-Koidula lõik sai kõige rohkem tuultest räsida ning peale Veriora jaama tegime teele langenud puude pärast peatuseid veel kuuel korral,” kirjeldas Lorents.
