Hiljutine NATO tippkohtumine Varssavis oli samm õiges suunas. Oli ülim aeg kauaks lohakusse jäetud NATO allianss taas elustada.
USA president Obama väitis, et see kohtumine oli „kõige olulisem ühise kaitse tugevdamine pärast külma sõja lõppu.“ Poola presidendi Andrzej Duda sõnutsi oli see „ajalooline.“ Eestlastele ja teistele idaeurooplastele oli Varssavi kohtumine tähtis peamiselt seetõttu, et see kinnitas USA ja teiste NATO riikide pataljonide paigutamise Eestisse, Lätisse, Leetu ja Poolasse, kus nad moodustavad trikli NATO vägede vasturünnakuks Putini rünnakule. Vastuseks Putini järjest sagenevale tuumarelva täristamisele kinnitasid NATO juhid ka, et tuuma relvad on jätkuvalt osa NATO kaitse süsteemist ja igasugune tuumarelvade kasutamine muudab „fundamentaalselt konflikti olemuse.“
Obama, teine USA president, kes Eestit külastas, pidas 2014. aasta septembris Tallinnas kõne, mis soojendas eestlaste südameid. Ta kinnitas, et NATO 5. artikkel on sulaselge – rünnak ühele on rünnak kõigile. Ta väitis ka, et Tallinna kaitsmine on sama tähtis kui Berliini, Pariisi või Londoni kaitsmine ja tsiteeris isegi Marie Underi kuulsat poeetilist abipalvet rõhujate vastu. Ta teatas ka, et NATO operatsioonid Afganistanis lõpevad kolme kuu pärast, nagu plaanitud, et USA ei aktsepteeri Putini okupatsiooni ega ühegi Ukraina osa anneksiooni ja andis mõista, et USA pakub Ukrainale abi, sest Ukraina president Poroshenko pidavat teda peatselt külastama.
Kui sai selgeks, et selle asemel, et anda Ukrainale hädavajalikke kaitserelvi mida Poroshenko soovis, pakkus Obama talle tekke ja välitoitlustamise pakke, kui sai selgeks, et Obama ei tee ega kavatsegi teha midagi Ukraina okupatsiooni lõpetamiseks, et NATO vägede väljatoomine Afganistanist tekitas seal kriitilise olukorra, et maailma kõige võimsama riigi presidendi poolt tõmmatud punane joon Süürias on tähtsusetu, siis kaotasid ka Obama kaunid sõnad Tallinnas oma tähtsuse.
Näib aga, et hiljaaegu on Obama hakanud kasvatama selgroogu ja see aitab ka NATO selgroogu ravida. Peale seda kui Obama deklareeris, et NATO missioon Afganistanis on lõppenud, on ta taastanud USA vägede saatmise Afganistani ja koos NATO liitlastega on nende arv nüüd umbes 12000. Iraaki saadab ta samuti abi, et aidata iraaklastel vabastada Mosuli linn ISISi haardest. Obama on hakanud ka kasutama USA eriüksusi paljudes kohtades, kus nood on palju tõhusamad kui regulaarväed. Arvan, et iga eriüksuse liige saavutab rohkem kui 10 tavalist sõdurit, aga pean tunnistama, et olen ehk selles suhtes erapoolik, sest kandsin ka ise kunagi rohelist baretti ja de oppresso liber tunnusmärki.
Obama ametiaeg lõpeb järgmise aasta 20. jaanuaril ja kui midagi drastilist ei juhtu, astub USA presidendiametisse kas Vabariikliku Partei Donald J. Trump või Demokraatliku Partei Hillary Clinton. Clinton lubab jätkata senist Obama kaitsepoliitikat, aga tema lubadusi ei saa tõsiselt võtta – USA Föderaalse Uurimiste Büroo ameti ülem James B. Comey on ametlikult ja avalikult tunnistanud, et Clinton on järjekindel valetaja.
Trump on avaldanud arvamust, et NATO liitlased, kes tahavad, et NATO neid kaitseks, peaks hakkama oma rahalisi kohustusi NATO vastu täitma. Oma hiljutises intervjuus New York Times’i lehele ta mainis sellega seoses Balti riike. Eestlastele peaks see rõõmu tegema, sest Eesti on üks nende viie 28 NATO liikmesriigi hulgas, kes on täitnud oma lepingulise kohustuse maksta kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangu summast NATO ülalpidamiseks. Samuti on Eesti sõdurid täitnud eeskujuliselt oma kohustusi Afganistani lahingutandritel.
Kahjuks ei hooli suurem osa nendest 23 NATO liikmest, kes oma kohustusi ei täida, NATO kaitsekilbist. Senini on Putin ohtlik ainult oma otsestele naabritele. Kaugemal asuvad rahvad ta kelkimisi ja tuumarelvadega ähvardamisi tõsiselt ei võta. Sestap jätavad nad ka hea meelega kolm neljandikku NATO ühistest kaitsekulutustest Ameeriklaste kanda – teiste kulul on mõnus elada.
Ameerika maksumaksjate seas leiavad Trumpi arvamused aga laialdast kandepinda. Pärast Teist Maailmasõda aitasid ameeriklased Marshali plaaniga nurisemata üles ehitada sõjas rängalt kannatanud Euroopat, kaasaarvatud oma hiljutisi vaenlasi. Stalin ja ta järglased NATO kaitsekilpi ei läbinud, rohkem riike nad ei anastanud. Senini ajaloo kõige pikema, kõige rahulikuma Euroopa rahu perioodi, mida õigustatult kutsutakse Pax Americana, alusteks olid USA sõjaline jõud ja Euroopa rahvaste liitumine ühise vaenlase vastu.
Pärast seda kui vaba maailm USA presidendi Ronald Reagani juhtimisel külma sõja võitis, kommunistlik kurjuse impeerium kokku varises ja Stalini poolt ikestatud rahvad taas iseseisvaks said, rauges vajadus Nõukogude Liidu vastase sõjalise allianssi säilitamiseks. Paljud lootsid isegi, et Venemaast saab demokraatlik riik, kes enam oma naabritele hammast ei ihu. USA president George Bush võõrustas Putinit oma Teksase osariigi rantšos, vaatas Vladimirile silma ja väitis, et saab teda usalda. Bush sai oma naiivsusest kiiresti üle, aga ta järglasel, Barack Obamal on see palju kauem aega võtnud. Alles nüüd, oma ametiaja lõpujärgul, on ta hakanud taipama, et vaenlase ees lömitamisest kasu ei kasva.
Ameerika presidendikandidaatide valimiseelseid sõnavõtte ei tasu ületähtsustada. Pealegi pole Ameerika presidendid kaugeltki ainuvalitsejad.
Palju tähtsam kui see, mida kandidaat lubab teha on see, mida kongress tal lubab teha. Tõenäoliselt USA kaitsesüsteem oluliselt peale valimisi ei muutu, ükskõik kes presidendiks saab.
Jüri Toomepuu
