Kristjan Mets
I. Heroiini kasutuse kiire tõus ja langus Eestis.
Heroiin on maailmas kõige levinum opioid, mida valmistatakse oopiumimaguni taimedest.
Sarnaselt morfiiniga kasutati ka heroiini algselt meditsiinilistel eesmärkidel, kuid 1930ndatest aastatest hakati lääneriikides seda kasutama ka uimastina.
Kuigi 1960ndatel aastatel oli heroiin lääneriikides laialt levinud narkootikum, polnud seda Eestis kuni 1990ndate aastate keskpaigani.
Nõukogude ajal kõige levinum opiaat oli moonivesi, moonivedelik ehk slängis “kompott”. See oli kodumaiste mooniõlgede ja kemikaalide segu, mida sai süstida.
Moonivee ehk unimagunavedeliku tootmine registreeriti esmakordselt Poolas 1976. aastal ja sealt levis üle Nõukogude Liidu 80-ndate aastate algul.
Ehkki moonivesi oli Nõukogude Eestis kõige tavalisem opiaat, kasutas seda vaid väike osa elanikkonnast.
Teised ebaseaduslikud ained, peamiselt omatehtud alkohol ja kanep – olid tunduvalt enam levinud.
Võrreldes enamiku riikidega Eesti kogemus heroiini olemasoluga algas suhteliselt hilja. See algas peale Nõukogude Liidust lahkumist, kui Eesti sisenes maailmaturule.
Heroiini Eestisse toomine ei toimunud otsese kavatsusega muuta Eesti müügikohaks. Pigem oli Eesti heroiini kaubitsemise transiidipunkt tulusatele turgudele teistes Euroopa riikides, eriti Saksamaal ja Rootsis.
Afganistanist sai levinuim oopiumiallikas, tootes 90ndatel aastatel 47%-i ja tänapäeval 93%-i ülemaailmsest oopiumivarust.
Kui 1990ndatel aastatel oopiumitootmine Afganistanist suurenes, siis arenes välja kaks ebaseaduslikku kaubateed: lõunapoolne marsruut läbi Kagu-Euroopa ja põhjatee, mis tõi oopiumi endiste Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariikide kaudu Venemaale.
Samal ajal Eesti-Vene piiril puudus tugev kontroll ja seetõttu kohalik korruptsioon võimaldas kriminaalset tegevust nagu inimkaubandus ja rahapesu.
Eesti sai kõige enimkasutatud transiidipunktiks, mille kaudu smugeldati Venemaalt Lääne-Euroopasse oopiumi ja heroiini.
Kui põhjatee oli loodud, sai heroiinist kiiresti Eesti kõige enam levinud narkootikum.
Heroiin ei asendanud lihtsalt moonivett, vaid levis edasi laiemale osale Eesti elanikkonnast: 2000. aastal süstis opiaate 2,8% eestlastest.
Heroiini levimine koondus peamiselt Kirde-Eestisse etnilistesse vene kogukondadesse. Tallinn, Lääne-Viru ja Ida-Viru maakonnad said heroiini levialadeks, mille levimus oli üle 4%.
Eesti venekeelsetel etnilistel kogukondadel oli probleeme tööstusliku lagunemise, massilise töötuse ja haridusliku ning keelelise eraldatuse tõttu.
Need olid sotsiaalsed probleemid, mille tulemusena suurenes heroiini tarbimine.
See peegeldas teistes riikides tuntud olukordi, näiteks heroiini kasutamist getodes: Ameerika Ühendriikide Rust Beltis ja esimese põlvkonna sisserändajate kogukondades Inglismaal. Kirde-Eestis sisalduva heroiini kõrge kontsentratsiooni tulemusel oli Eestis surmaga lõppenud üledooside hulgas üks kõrgemaid Euroopas.
Heroiini levik lääneriikides algas tavaliselt mitmeastmeliselt. Esiteks hakati heroiini kasutama ainult vaesemates ja tõrjutud kogukondades, eriti linnades, mida häbistati ühiskonna jõukamates rühmades.
Järgmisena kinnistub heroiini kasutamine kunstiringkondades ja seostub kuulsuste eluviisidega muusikas, meedias ja mujal ringkondades.
Hiljem levis heroiin uimastina laiematesse ringkondadesse, kuna esialgne häbimärgistus asendus glamuursemate assotsiatsioonidega. 1990ndate Eesti heroiiniepideemia järgis selgelt esimest etappi.
Eesti heroiinitarbijate seas läbi viidud uuringud näitasid, et heroiin ei olnud mitte šikk või glamuurne narkootikum, vaid pigem kui sotsiaalne grupitegevus inimestele, kellel puudusid töö- ja haridusalaseid väljavaateid.
Heroiini kasutamine sai levida Eestis kahel põhjusel. Esiteks, kui etnilised eestlased sulandusid lääne kultuuri, kohanesid nad kiiresti lääne trendidega.
1990ndate aastate lõpus asendus heroiin läänepoolsetes riikides amfetamiinidega, mille hulka kuulusid MDMA-amfetamiin ja metamfetamiin.
MDMA-st sai eestlaste seas kõige kiiremini tõusev narkootikum ja seda eriti Tallinna ööklubides. Sel moel jäljendas Eesti üllatavalt sarnaselt suuremaid riike.
Teiseks, heroiini tarvitati laialt maailmas ja moonivee asendajana levis ta Eesti narkomaanide hulgas. Siis aga hakkas heroiini asemele tekkima uus uimasti – fentanüül.
II. Fentanüül: Eesti on ülemaailmse epideemia esimene patsient
2000. aasta juulis andis Afganistani Talibani valitsus välja moonitaimede kasvatamise vastu suunatud seaduse – fatva, millele järgnes moonide likvideerimise kampaania ja moonikasvatajate vastu suunatud ähvardused.
Sellega koos ja 11. septembri rünnakujärgselt peale NATO koalitsioonijõudude sissetungimist Afganistani viidi läbi oopiumitootmise ajutine likvideerimine.
Nii põhja- kui ka lõunapoolne kaubatee kuivas ära ja aasta pärast kadus heroiin kogu Euroopast. Enamikus riikides vahetati heroiin teiste tuntud uimastitega, nagu näiteks kokaiin või amfetamiinid.
Eestis aga leidsid heroiini kasutajad teistsuguse ja uudse asendaja: sünteetilise fentanüüli.
Fentanüül kuulub sünteetiliselt toodetud opioidkemikaalide rühma. Need ei ole pärit moonitaimedest nagu heroiin või morfiin, kuid neil on sarnased keemilised omadused.
Fentanüüli toodeti meditsiiniliste protseduuride jaoks ja see on endiselt üks maailmas kõige sagedamini kasutatavaid süstitavaid valuvaigisteid.
Aegajalt toimus fentanüüli kasutamine Ameerika Ühendriikides ja Kanadas aastatel 1980–2000, kui fentanüül saadi varastatud meditsiinitarvetest.
Konkreetsest kemikaalist sõltuvalt võib fentanüül olla morfiinist üle 30 korra tugevam, see põhjustas suurel hulgal üledooside juhtumeid. Eesti võimud konfiskeerisid fentanüüli esmakordselt 2001. aastal, vaid mõni kuu pärast Talibani keeldu mooniseemnetele.
Näib, et fentanüül on saanud Venemaa organiseeritud kuritegelike rühmituste kontrolli alla, kuna smugeldamine toimub nende kaudu.
Kas Venemaa oli esialgse fentanüüli päritoluriik või transiidipunkt, on ebaselge. Fentanüüli sissetoomise mõju oli sügav, kuna kahe aasta jooksul peale seda fentanüül asendas täielikult heroiini Eesti narkomaanide hulgas.
Eesti ametivõimude aruannetest selgub, et heroiini tarbimine Eestis on tänapäeval jäänud vaid piiratud ulatuses mustlaste (romi) kogukondadesse.
Ehkki esimesed fentanüüli saadetised tulid ravimitena, nõudmiste suurenemisel arenesid välja illegaalsed keemialaborid, kus toodeti seda ainuüksi narkootikumina.
Erinevalt heroiini kasutuselevõtust ei suurendanud fentanüüli teke narkomaanide arvu Eestis, pigem põhjustas see teistsuguse probleemi: surmaga lõppenud üledooside arvu kiire kasvu, kuna endised heroiini kasutajad ei tundnud fentanüüli tugevust.
Narkootikume süstivate eestlaste arv oli suhteliselt ühtlane, samas aga suurenes üledoosist põhjustatud surmade arv 2000ndatel aastatel.
Surmajuhtumite arvu tõstis veelgi suurenenud tugevusega fentanüüli turule toomine: 3MF võeti kasutusele 2003. aastal ja karfentaniil 2012. aastal.
Narkootikumide tootjad eelistasid teha tugevamad fentanüüli variante, kuna suurenenud tugevus vähendas vajalikku tootmismahtu ja vähendas riski vahele jääda ehk olla püütud ametiasutuste poolt.
Ehkki süstitavate narkootikumide esinemissagedus Eestis vähenes, püsis üledoosist põhjustatud surmajuhtumite arv kõrgeimana Euroopa elanike hulgas.
2010. aastaks oli fentanüüli pikaajalist ebaseaduslikku kasutamist ainult kahes maailma riigis: Eestis ja Ameerika Ühendriikides. Eesti oli maailmas ainulaadne selle poolest, et fentanüüli hangiti selleks otstarbeks ehitatud keemialaboritest, aga mitte ebaseaduslikult saadud meditsiinitarvetest.
Ebaseaduslikult toodetud fentanüül on aga paljudes riikides muutumas aktuaalseks probleemiks. USA-s toimus fentanüüli kasutamise kiire kasv alates 2012. aastast, kui illegaalsetest laboritest saabusid tugevamad variandid nagu karfentaniil.
Peale seda on Kanada, Suurbritannia, Venemaa, Rootsi ja Läti kogenud fentanüüli puhanguid.
Kuigi fentanüül ei ole nendes riikides heroiini täielikult asendanud, põhjustab see palju samu probleeme, millega Eesti silmitsi seisis 2000ndate aastate alguses, peamiselt uimastitega seotud surmajuhtumite suurenemisel.
Fentanüüli turustamisel on narkootikumide edasiandjatele ehk tarnijatele palju stiimuleid. Esiteks ei sõltu see sünteetilistest kemikaalidest toodetud aine oopiumite transiidivõrkudest Afganistanist.
Teiseks väldivad fentanüüli eelkäijad-kemikaalid enamikku traditsioonilisi opiaatide sõelumismeetodeid ning fentanüüli lähteainete kemikaalide lõplikku segamist saab hõlpsasti teha ilma spetsiaalse varustuseta.
Lisaks on heroiiniga samaväärse tugevuse saamiseks vajalike uimastitoodete kogumaht palju väiksem, mis muudab salakaubaveo lihtsamaks.
Nendel põhjustel ei ole fentanüüli kasv uutes riikides üllatav. Tegelikult võib arvata, et fentanüül levib edasi laiemalt teistes riikides kogu Euroopas.
Iga kord, kui fentanüül jõuab uude riiki, suurenevad surmajuhtumid, sest uimastite tarbijad ei tunne fentanüüli tugevust.
See muudab 2000ndate aastate Eesti kogemused fentanüüliga oluliseks hoiatavaks surmajuhtumite analüüsiks teistele riikidele, mille järgi ja millest õppida.
Eesti edasised jõupingutused peavad hõlmama teatud piirkondade, nagu Kirde-Eestis vene rahvusest elanike isoleerimise vähendamist.
Saame õppida sellest, kuidas Eesti on fentanüüli epideemiale reageerinud, töötades välja uimastiravi programme ja võideldes narkokaubandusega riigi piiril.
Lühendatult ettekandest korporatsioon Rotaliale New Yorgis 4. jaanuaril 2020. a.
