Ameerika nooruki ja Eesti neiu elud riivasid teineteist Nõukogude ajal vägagi veidral moel, aga alles tänavu, 27 aastat hiljem sai nende lugu ootamatu finaali, vahendas ETV saade “Pealtnägija”.
27 aastat tagasi oli Morgan Hall kolledži esimese kursuse tudeng, kes igavles kevadvaheajal oma kodulinnas Berkeleys Californias koos oma parima sõbra Pauliga. Nagu ikka, paneb igavus inimesi tegema veidrusi.
"Ükskord, kui me igavlesime ja meil ei olnud midagi teha, hakkasime telefoniraamatut sirvima ja mõtlesime, kas meil õnnestuks Nõukogude Liitu helistada. See tundus tobe idee ja me ei arvanud, et see võiks tegelikult õnnestuda. Aga leidsime Tallinna suunakoodi ja Tallinn kõlas põnevalt.
Ma teadsin, et Eesti on Nõukogude liidus mõneti ainulaadne vabariik, kus on teistsugune keel, mitte slaavi, ja see tundus natuke eksootilisem kui Moskvasse helistada," meenutab Hall.
Noorukid valisid suunakoodid ja seejärel juhuslikud numbrid. Ameerika läänerannikult võetud kõne jõudis kuidagi läbi raudse eesriide Tallinna, Olümpia hotelli lähedal asuvasse kortermajja Imanta tänaval, kus olid kodus toona 14aastane Maris Tippo ja tema noorem õde.
"Oli telefon ja minu õde võttis selle vastu. Ma olin seal kõrval ja kuulsin, kui ta ütles: "Jah" ja pärast seda jäi vait. Siis mõtlesin, et midagi on väga imelikku, ja haarasin toru. Järsku hakati minuga rääkima inglise keeles," lausub Tippo.
Morgan Halli sõnul ei oodanud nad, et keegi kõnele vastaks, ja olid seetõttu väga üllatunud. Juhuslikult õppis Maris 7. keskkoolis ehk praeguses Inglise kolledžis ja helistajate imestuseks rääkis nendega väga heas inglise keeles. Sissejuhatuseks küsisid poisid, mis kell on ja milline on ilm, ning Tippo vastas kõigile küsimustele väga sõbralikult ja viisakalt.
"Siis tulid veel sellised küsimused, et kas mulle meeldib elada Nõukogude liidus, kas ma olen kuulnud midagi Ameerikast, Californiast, kas ma elan koos vanematega, kas ma tahaksin Californiast postkaarti saada," meenutab Tippo.
Halli sõnul ei olnud neil küsimusi ette valmistatud, sest nad ei osanud tegelikku vestlusvõimalust oodata, kuid üritasid vestlust ülal hoida. Kõne lõpus andis Tippo poistele oma nime ja aadressi, et nad saaksid talle postkaardi saata, mida lubasid veel samal päeval teha.
"See on tegelikult hästi oluline nüanss, et nad ütlesid, et: "Spell your name", sest tänu sellele jäi neil ilmselt mu nimi meelde," sõnab Tippo.
Halli sõnul ei suutnud nad pärast kõne lõppemist uskuda, et olid äsja kellegagi Nõukogude Liidust rääkinud, see tundus ilmvõimatu. Tunded olid vastastikused. Saada säärane kõne aastal 1986 tundus Tallinnas sama tõenäoline nagu helistaksid UFOd.
"Ma mäletan seda, et vanemad olid ikka natuke ärevuses, et äkki helistab KGB, kontrollib meelsust, et sõlmime suhteid välismaalastega," lausub Tippo. Vanemad kartsid, et kõne võis tulla hoopis KGBlt, kes vastuste põhjal otsustas, kas tegu on korralike kodanikega, kes välismaalastele rumalusi ei lobise.
Noorukitele teisel pool Atlandi ookeani läks temp kalliks maksma sõna otseses mõttes, sest kui Pauli ema hiljem telefoniarve sai, oli ta väga pahane.
Aeg läks edasi ja kogu lugu ununes. Möödub 27 aastat ja lugu jätkub Euroopa südames, Brüsselis. Halli poeg mängib Belgias Flandrias Vossemi jalgpallimeeskonnas koos hulga teiste 8-9-aastaste lastega. Üks neist on eestlane Oskar. Laupäeviti elavad kõik vanemad väljaku kõrval oma lastele kaasa.
Ühe mängu ajal rääkis Hall juttu Oskari ema Mari Tomingasega ja rääkis talle muu hulgas naljaka loo, kuidas ta kunagi ammu Eestisse helistas. Jutustades hakkas ta meelde tuletama tütarlapse nime.
"Ta päris täpselt perekonnanime ei mäletanud, aga see hääldus, see nimi, mille ta välja pakkus, oli lihtsalt niivõrd sarnane minu klassiõe nimega, et ma küsisin – kas tõesti, kas see oli Maris Tippo," räägib Tomingas.
"Ja kui ma olin selle nime, Maris Tippo öelnud, jäi ta suu ammuli vaatama ja ütles, et sa teed nalja, ma ju tunnen teda!" meenutab omalt poolt Hall.
See on lugu pikast juhuste reast, mis joonistavad elu imelise mustri. Selgub, et 1986. aasta juhukõne osapoolte Morgani ja Marise saatused kulgesid paralleelseid radu pidi. Mõlemast said karjääridiplomaadid. Maris Tippo oli esimene kodu-Eestist saadetud konsul New Yorgis pärast taas-iseseisvumist. Praegu töötab ta Tallinnas välisministeeriumis personalibüroo direktorina. Morgan Hall esindab aga majandusdiplomaadina USAd Brüsselis.
"Olin pahviks löödud, vapustatud. Kujutan ette, et me mõlemad olime loomu poolest välisasjadest huvitatud. Ikkagi on see täiesti uskumatu, et tema ja mina oleme samasuguse karjääri valinud," ütleb Hall.
Pärast seda, kui Hall ja Tippo olid üksteist üles leidnud, võttis Hall ette ja otsis üles ka kõne kolmanda osalise, oma sõbra Pauli. Nende suhtlus oli ammu katkenud, kuid nüüd taasleidsid vanad sõbrad üksteist.
Asjaosalised on nüüd Skype'is suhelnud ning saatnud teineteisele pilte oma peredest. Nad on üksteist küllagi kutsunud ja Tippo ütleb, et eks aeg näitab. Hall aga sooviks Tippo vanematelt vabandust paluda, et neis KGB hirmu tekitas.
VES/ERR