Olen tulnud arusaamisele, et naised ei erine millegi poolest Jehoova tunnistajatest. Nad tulevad su ellu, et võtta juhtohjad enda kätte kõige paremate kavatsustega.
Kuna nende eluülesanne on sind muuta, teha su elu paremaks, siis kuidas võib nendega tülli pöörata? Ma mäletan, kui ma olin veel noor ja Jehoova tunnistajad tulid mu ukse taha. Ma lasksin nad sisse ja pakkusin isegi kohvi. Need olid kaks noort kõhna meest, üks valge, teine must, kes kandsid musti ülikondi, läikima löödud kingi ja valgeid särke, lipsud lõdvaks lastud ja piiblid käes. Nooruses lugesin ma palju igasugust kirjandust, mis puudutasid eneseabi või siis filosoofiat alates Allan Wattsist kuni Ayn Rand’ini ja ma otsisin vastuseid paljudele küsimustele. Olin lugenud läbi piibli. Kristlikus kirikus oli parajasti piiskop Robinsoni „uue tehnoloogia“ ja „uue moraali“ aeg ning pildil olid karismaatilised juhid nagu paavst Johannes XXIII ja Martin Luther King. Aga see oli ka kiirete sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste aeg, kui kristlus seisis silmitsi väljakutsetega ida religioonidelt, marksismilt ja feminismilt ja eelkõige uutelt „jõukatelt“ eluviisidelt. Long Branche’is New Yorgi osariigis oli sel päeval kuum ilm. Jehoova tunnistajad tulid tänulikul meelel tuppa, olles üllatunud minu sõbralikust vastuvõtust. Nad keeldusid kohvist, aga olid vastu võtmas klaasi mahla, veel parem, kui klaasi külma värsket kraanivett.
Valasin endale tassi kohvi ja sättisin end istuma, valmis kuulama ilmutusi. Aga kohe sain ma aru, et nendel kahel polnud vähimatki kavatsust midagi arutada. Neil oli tekst, mille nad olid pähe õppinud, ja kohe, kui ma esitasin mingi küsimuse, läksid nad naeratades tagasi oma jutupunktide juurde. Ma ei tahtnud olla ebaviisakas ja kuulasin nad lõpuni ära, siis ostsin paar nende voldikut ja lasksin neil lahkuda. Olin vihane, et olin asjatult nii palju aega raisanud.
Pool sajandit hiljem, olles pahane oma naise peale, et tal ei olnud mingit austust selle vastu, mida ma teen, tulid need Jehoova tunnistajad mulle meelde. Nagu neil, on ka minu naisel oma jutupunktid, tema enda agenda ja ta on minuga ühel lainel ainult siis, kui ma neid järgin.
Kogu aeg olen ma Helile tahtnud selgeks teha, et kui ma maalin või mängin klaverit, siis teen ma midagi kasulikku. Ma olen püüdnud talle selgitada, et kriitik olla ei tähenda kogu aeg kritiseerida. Vahel peab inimest, keda armastad, toetama. Mitte alati ei pea rõhuma negatiivsele, vahel peab rõhutama ka positiivset. Heli kuulas mu ära, aga siis pöördus oma agenda juurde tagasi: „Ma ei saa valetada, ma pean olema aus!“
Meeste aju võib olla suurem, aga naistel on rohkem ajurakke. Samuti on kindlaks tehtud, et meeste ja naiste aju töötab erinevalt. Kui mehed ja naised täidavad identseid ülesandeid, siis hakkavad tööle erinevad ajukeskused. Lisaks kasutavad naised mõlemat ajupoolkera, analüütilist ja intuitiivset, samas kui meeste ajutegevus on keskendunud ühele poolkerale.
Mind häirib, et just siis, kui ma klaverit mängin või võtan kätte kitarri, paneb ta tolmuimeja käima. Või kui ma olen loonud uue laulu, mille ma talle olen saatnud, ei avalda ta oma arvamust enne, kui ma seda küsin. Ja siis vastab ta mulle enesekaitseks: „Aga ma olen seda laulu juba kuulnud!“ Kui mul mõni maal valmis saab, siis kuulen ma kommentaari ainult juhul, kui ma olen sellel midagi muutnud, ja siis ka etteheitvalt, et eelmine variant oli parem.
Paistab, et Heli ei armasta kunstnik Viidot, muusik Viidot, kirjanik Viidot, ärimees Viidot, aga see just ongi Viido. Tema on rahul lihtsalt Viidoga.
Nagu Jehoova tunnistajatel, nii on minu naise eesmärk päästa mind mu enda käest. Ja kogu tänane lugu räägib sellest, et ega ma ise ei ole teistsugune.
Viido Polikarpus