Sel nädalavahetusel oli mul jälle külaline – Peeter Paemurru, tšellist, kammermuusik ja pedagoog, kes tuli koos pojaga tutvuma minu päikesepargiga. Peeter tahab panna püsti päikesepargi Hiiumaale. Mõlemal oli mulle palju küsimusi, loodan, et suutsin neile kõigile korralikult vastata.
Kui nad saabusid, siis ma parajasti maalisin. Kuulsin, kuidas mu mobiil helises ja Peeter arvas, et on õiges kohas, kuna maja ukse ees on silt: Tallinna Eesti Maja. Imestasin, et mu koerad ei teinud võõra tuleku peale häältki. Ju nad olid magama jäänud, kuna kõhud olid liiga täis.
Minu suuremal koeral Mukil oli kevadel afäär naabri koeraga ja sellel olid omad tagajärjed. Naaber arvas, et ma pean ka vastutama – kas võtan endale ühe kutsika või hakkan talle toetust maksma. Tegin oma otsuse. Mulle kinnitati, et kutsikas tuuakse kohe ära, kui teda võib juba ema juurest ära võtta.
Olin oma lubaduse juba unustanud, kui Kaska Karli seda mulle meelde tuletas. Jõudsin naabri juurde ja nägingi koera koos kahe kutsikaga. Keegi ei osanud mulle aga öelda, kumma mina pidin endale saama. Kutsikad olid juba üsna suured ja neile meeldis mängida. Kartsin ühte ema juurest võtma hakata, sest ema võib kurjaks muutuda. Nii ma helistasin Karlile ja küsisin, kumma kutsika ma võin võtta. „Suurema,“ vastas Karli ja pani toru ära.
Mul ei olnud valikut. Võtsin suurema endale sülle. Vaatasin, et emal oli hea meel, et temast lahti sai. Hakkasin mõtlema, kas see ei olnud mingi enne. Igatahes istusin koos kutsikaga autosse ja sõitsin ära. Sõidu ajal taipasin, et mul ei ole mingeid kaelarihmu ega muid vahendeid, et koeral kodus silma peal hoida. Minu teistel koertel on väga tugev oma territooriumi tunne, nii et ma pean väga ettevaatlik olema uue kodanikuga.
Helistasin Helile ja küsisin, mis oleks ilus koeranimi. Kuna mu tütretütrel Ameerikas on mängukaru, mille nimi on Bear, siis pakkusin ise selle nime välja. Heli oli absoluutselt selle vastu – tema ei hakka kutsuma koera Peeriks! Mitmete nimede seast valisime lõpuks välja Muri nime.
Mõtlesin, et kõige targem on hoida Muri mõni päev toas, et ta saaks tuttavaks kodu lõhnaga ja minugagi, aga et ta ka tutvuks Muki ja Pätuga. Kui ma Murit koertele tutvustasin, ei juhtunudki midagi hullu. Olin National Geographicust lugenud, kuidas lõvi, kellel oli kõht täis, laskis kitsel endast mööda jalutada, nii et ei pööranud talle mingit tähelepanu. Toimisin siis samamoodi – söötsin Mukile ja Pätule liha ja konte sisse, enne kui kutsika välja tõin. Ma arvan, et see toimis hästi, nüüd on ainuke probleem see, et Muki uriseb, kui Muri ta lähedusse satub.
Et Muri koduga tuttavaks saaks, olen jätnud tema jaoks kõik toauksed lahti, et ta saaks kõndida, kus iganes talle meeldib. Teisi koeri pole ma kunagi tuppa lubanud. Seepärast elab Muri nagu seitsmendas taevas. Kõik läks plaanikohaselt, välja arvatud minu kassi Rixi meelest. Rix hoidus Murist eemale ja ei tulnud teiselt korruselt allagi.
Mulle tundub, et Rix haub mulle kättemaksu. Olin terve esimese öö üleval, et kutsikat pissitada. Kakada ta ei soovinudki. Kuni ta sattus kokku Rixiga – ja kohe tegi ta hunniku otse klaveri ette. Katsun teda sellepärast mitte kritiseerida, sest kritiseerimine mulle ei meeldi. Mäletan, kuidas kass tegi sama nii kuus kuud tagasi. Pean olema vähem tundlik selliste asjade suhtes.
Viido Polikarpus