Vaba Eesti Sõna 12. märtsi s.a. numbris ilmus teade, mida oli mõnda aega karta: ajalehe tulevik on küsimärgi all. Et tellijate arv on langenud kriitilise piirini, seda on kerge näha. Lehe avaldamise aastane kulu on kusagil $100,000 ligidal. Kuna keskmine aastatellimine maksab u $127 ja tellijate arv on praegu 790 juures, siis on sissetulek tellimistest $100,330. Nii.
The Nordic Press, Inc. on teinud oma parima, et kulusid piirata, aga järjest raskem on arvepidamist hoida tasakaalus, järjest enam kasvab talituse/toimetuse töökoorem. Piir pole enam kaugel, sest ajaga väheneb tellijate arv veelgi. Annetused on olnud igati tänuväärt, kuid regulaarset, kindlat sissetulekut tellimiste näol nad ei asenda.
Mis on siin kaalul? Kas ainult uudised eestlaste elust siin ja seal? Kaalul on palju enam: Vaba Eesti Sõna sulgemisega kaob ainus ühendav lüli eesti kogukondade vahel USA-s.
Lahendust pole kerge leida, sest taoline probleem on olnud ka teistel etnilistel gruppidel, kes välismaadel on uue kodu leidnud. Neil kõigil väheneb iga generatsiooniga kirjakeele oskus ning eelkõige väheneb sõnavara. Need kaks on aga keele valdamise alustalad. Näeme seda ju endi hulgas, kus noorte jutt seltskonnas kõlab veel üsna korralik, kuid eestikeelset teksti nad enam lugeda ei saa – ja seda täienduskoolide ennastsalgavast tööst hoolimata!
Püüan allpool kokku võtta võimalusi, mis kõne alla tuleksid. Igal neist on oma puudused.
1. Muuta senine nädalaleht kahenädalaseks. Sellega aga ei lähe kulud poole peale, sest äri üldkulud (overhead) palju ei vähene. Samm pikendaks ajalehe elu, kuid mitte kauaks.
2. Muuta lehe formaat väiksemaks, s.t. anda välja midagi lihtsamat, bülletäänitaolist.
Tähtsamaid teateid saaks nii levitada, kuid laiakaustalise ajalehe lõppedes langeb tõenäoliselt ka lugejate huvi.
3. Tõsta lehe tellimishinda. Normaalses ühiskonnas see aitaks, kuid meie lugejaskond koosneb enamuses pensionäridest, kelle majanduslikud võimalused on piiratud. Kõrgem hind vähendaks tellijate arvu vastavalt.
4. Püüda veenda firmasid Vaba Eesti Sõnas reklaame avaldama. Eesti firmasid on vähe. Ameerika suurfirmade poole võiks pöörduda, eriti nende, kelle tooted on laialt saadaval, sest VES-i lugejaskond on hajutatud üle mandri. Võimalusi siin on, kuid meie turg on väike ja seda teavad ka firmade reklaamidirektorid.
5. Viia kogu ajaleht interneti peale üle. Kõlab ajakohane, kuid kui palju meie vanemaid lugejaid sellega kohanevad? Pealegi on trükitud, ülevaatlik ajaleht siiski mugavam kui ainult osa teksti näitav arvutiekraan.
6. Viia ajaleht üle inglise keelele, kas osaliselt või täielikult. See on radikaalne samm, mis oleks õigustatud vaid siis, kui ta garanteeritult ja küllaldaselt kaasa tõmbaks nooremaid generatsioone, kes on eesti keele puuduliku valdamise tõttu eemale jäänud. Hinnaks on aga, et paljud vanemad inimesed, kellele eesti keel on oluline, lõpetavad siis tellimise.
Seisame raske probleemi ees. VES-i artikli lõpplausest: “Ajaleht ei ela ilma tellijateta!” ei pääse mööda nii ega teisiti.
Raul Pettai
