Anne-Ly Reimaa on Kotkajärve Metsaülikooli rahvale tuttav juba 2012. aastast. Tore oli teda kohata ka mullu Whistleris Lääneranniku Eesti Päevadel. Anne-Ly, kes õppis Tartu ülikoolis ajalugu ja räägib mitmeid võõrkeeli, töötab alates 2007. aastast Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumis kultuurilise mitmekesisuse asekantslerina.
Lea Kreinin (EE): Millest räägid sel aastal oma MÜ ettekandes?
A-L.R. Selle aasta Metsaülikooli ettekanne räägib ühest põnevast rahvakillust, liivlastest, ning sellest, mida meile tähendab liivi keel ja kultuur. Eesti on toetanud liivi keele ja kultuuri uurimist ja elushoidmist juba enne Teist maailmasõda. See keel on kõige lähem keel eesti keelele. On kahju, et sõdades ja ajalookatsumustes on see rahvas praktiliselt kadunud. On tore, et ilmunud on liivikeelsed sõnastikud ja ajalooraamatud, et liivlastest teatakse.
Liivi rahvas oli kunagi üks rikkamaid soome-ugri hõime, kes asusuid kaubateedel, mis muutusid sõdade tallermaaks. Sõna „liivi“ on säilinud: me teame Liivimaad, aga liivlasi on alles ainult kümmekond. Need, kes tunnevad selle kultuuri vastu huvi, saavad sellega tegeleda, näiteks Viljandi Kultuuriakadeemia on koolitanud ka liivi muusikuid. Ka mitmed läti rahvuseepose Lacplesise (Karutapja) legendid on vanadelt liivi aladelt. Paljudel lätlastel on liivi juured. Võime öelda, et eestlased on selles mõttes õnnelik rahvas, et oleme suutnud säilitada oma keele ja kultuuri ja loonud oma riigi.
Mida kultuurilise mitmekesisuse asekantsler täpselt teeb? Kuidas näeb välja Sinu tavaline tööpäev?
Kultuurilise mitmekesisuse asekantsler vastutab kolme valdkonna eest: esiteks lõimumine, mis puudutab paljuski valdkondliku arengukava elluviimist ja see tähendab tegelemist inimestega, kellel pole eesti keel veel hästi selge, kes ei orienteeru nii hästi meie meediaruumis, kellel on vaja luua koostöösidemeid ja kontakte – kõik see, mis puudutab integratsioonipoliitikat.
Teine suur valdkond on väliseestlaskond, keda toetada ja kellega pidevalt kontakti hoida ja luua. Kolmas valdkond on hõimurahvastega seotud poliitika ellu viimine ja nende toetamine, kuid hõimurahvastega seotud igapäeva tegevusi koordineerib ja viib suures osas ellu „Fenno-Ugria“ asutus. Need on kolm valdkonda, millega me tegeleme. Nimetus „kultuurilise mitmekesisuse asekantsler“ tulenebki sellest, et me väga palju tegeleme erinevate rahvustega ja erinevate valdkondadega, mis on väga tihedalt seotud kultuuriga. Kultuur on sidusaine, mis toob kokku nii majanduse, hariduse ja innovatsiooni – sotsiaalsele sidususele või ühiskondlikule kokkuhoidmisele või identiteedile tuginevad väga paljud asjad riigi elus, ilma selleta ei saa. Kultuur on neutraalne valdkond, kus saab valutult ka väga keerulisi teemasid läbi rääkida. Kultuur on ka eesti keele ja Eesti riigi kõige parem tutvustaja.
Tavaline tööpäev koosneb mitmetest koosolekutest nii juhtkonnas, osakonnas kui ka erinevates ministeeriumites, sest me oleme seotud väga erinevate poliitikavaldkondadega. Sageli toimuvad valdkonnaga seotud üritused ka õhtuti ning seega võib päev väga tihti kujuneda pikemaks kui 12 tundi. Samas pakub see amet väga palju põnevat ja võimalust kohtuda huvitavate inimestega, kellega koos valdkonnas midagi korda saata ja paremaks muuta. Me suhtleme ka väga palju diplomaatilise korpusega, et viia neid kurssi meie integratsioonipoliitika valdkonnas toimuvaga. Integratsioon on ka välispoliitiliselt väga oluline.
Milline on Eestis keskmise sisserändaja profiil? Mis on kõige suurem erinevus „vanade“ Nõukogude Liidu aegsete ja uute tulijate vahel?
Praegu on seoses kriisikolletega väga suured muudatused terves Euroopas ja maailmas ning muutumas on ka sisserändaja profiil. Rändepoliitikaga tegeleb Siseministeerium ning kõik need inimesed, kes otsustavad Eestisse jääda vajavad kindlasti tugimeetmeid, tugiisikuid ja nõustamist. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli sisserändaja valdavalt venekeelne. Praegu tullakse erinevatest maadest ja seoses rändekriisiga ELs on palju islamiusulisi. See loob meile uued väljakutsed, sest me peame mõistma islamikultuuri ning arvestama teiste liikmesriikide kogemustega.
Samas ei ole integratsioon mitte kunagi kopeeritav. Hea nõu ja head ideed tuleb kohandada riigi kultuurikeskkonnale ja haldustavadele. See kõik on uus ja alles kujunemas ja selles mõttes peame me tegema tihedalt koostööd erinevate ministeeriumidega. Siseministeerium kontrollib elamislubasid ja käib kohal pagulaslaagrites ning pakub kohanemisprogrammi, Haridus- ja Teadusministeerium toetab haridust puudutavates küsimustes, Sotsiaalministeerium pakub tugimeetmeid ja toetusi ning karjäärinõustamist.
Kultuuriministeeriumi osaks on kultuurisilla ehitamine, dialoogi pidamine, et siia tulnud inimesed ei jääks omaette, vaid sulanduksid meie ühiskonda, et nad leiaksid siin kontakte ega muutuks ühiskonnale koormaks. Kõige suurem erinevus vanade ja uute tulijate vahel on suhtumise erinevus. Uued tulijad, näiteks Ukrainast ja Venemaalt tulnud arstid, on motiveeritud ning õpivad imekiiresti ära keele. Nad tahavad Eesti kohta rohkem teada, neid huvitab kõik, mis siin toimub.
VES / Eesti Elu
