Ma vaatasin internetist programmi, kus räägiti hiljutistest avastustest selle kohta, kuidas meie aju töötab. Samal ajal oli televiisoris David Lettermani show, kus külaliseks oli üks teadlane, autist, mis tähendas, et tal olid mingil alal erakorralised vaimsed võimed. See mees rääkis sellest, kuidas ta lapsepõlves oli kannatanud raskete epilepsiahoogude all. Just pärast neid kannatusi avastaski ta oma võimed. Ta ei näinud numbreid mitte numbritena, vaid värviliste sähvatavate kujunditena. Ta ei suutnud neid ise mõista. Võõrkeele suutis ta aga omandada ühe nädalaga. Teadlased on teda üksipulgi uurinud, sest kui tema suudab mõistetamatuid asju teha, siis peaks põhimõtteliselt iga inimene olema nendeks võimeline.
Hiljem lugesin ma artiklit, milles arutleti joomise mõju üle minu põlvkonnale. Alkoholi liigpruukimine nooruses võib tõsiselt kahjustada aju-tegevust. Ühes järgmises teleprogrammis tõestati seda, et kõik, mis me oma elu jooksul teeme, stimuleerib ajutegevust. Kui ma tahan õppida mängima mingit pilli, hakkab meie aju arendama seda osa, mis on vajalik niisuguste oskuste omandamiseks. Pole tähtis, kas sa oled 10 või 90 aastat vana, vahe on ainult selles, et vanas eas toimib kõik aeglasemalt.
Kui ma olin noor, unistasin ma sellest, kelleks võiksin saada. Enamuse ajast koolis istusin ma aknast välja vaadates ja fantaseerides. Met-sas jalutades nägin ma oma kujutluses haldjate, päkapikkude ja libahuntide varje puude vahel hiilimas. See tegi elu värviküllaseks ja oli väga põnev. Nüüd, täiskasvanuna ma tean, et haldjaid, päkapikke ega muinasjutte pole olemas. Siin, Lõuna-Eestis, olen ma ka kindel, et pole ka meelemürke, mis võiks hämarad varjud metsas silme ette kuvada. Siinsetes metsades tunnen ma end üsna kaitstuna.
Nooruses olin ma nii paljudest asjadest huvitunud, et mul oli raske valida, mis teed edasi minna elus, muusikas, kirjanduses või kunstis. Ku-na mu vanaisa ja onu olid Eestis arstid, siis kuskil sügaval südames tahtsin ma isegi arstiks saada. Arst on minu meelest peaaegu nagu jumal. Kuna ma koolis hoolas ei olnud, siis jäi meditsiinikooli uks mulle suletuks. Jõudsin oma teekonnal välja kunstiõpinguteni, hakkasin tegelema ka kirjanduse ja muusikaga. Aga see kõik oli kuidagi diletantlik – mees nagu orkester, aga mitte ühelgi alal meister. Nii olengi elanud kogu oma elu kuni tänaseni välja – üks mõte ja plaan ajab teist taga, aga ma pole kunagi kindel, mis neist plaanidest saab ja kuidas need õnnestuvad. Mõtlen sageli sellele, mis ma oleksin võinud saavutada, kui ma oleksin käitunud teisiti või võtnud vastu teistsuguseid otsuseid. Küllap on seegi omane minu vanuses inimesele.
Täna ei tea ma, mis oleks üks korralik ja edukas amet. Viiskümmend aastat tagasi oleks see olnud kindlustuse müügimees, kolmkümmend aastat tagasi pankur, kakskümmend aastat tagasi kinnisvaramaakler, kümme aastat tagasi maakler Wall Streetil. Kõik need ametid on nüüdseks kaotanud oma sära. Särab ainult raha. Ainult need, kellel on tõsiselt raha, on tähtsad. Viis, kuidas see raha saadud on, ei paista olevat tähtis. Ma usun, et pangad on arenenud tänu organiseeritud kuritegevusele.
Vahel tunnen end nagu Alice imedemaal, kus kõik on pea peale pööratud. Mul on päris hea meel, et ma polegi omandanud kindlat elukutset. Päris mugav on teada, et tänapäevamaailmas toimuvas pole süüdi mina. Isegi see, et Toomas Hendrik Ilves sai presidendiks, aga mitte mina, pole minu süü. Meie ajud lihtsalt töötavad ise moodi. Ja ma olen rahul asjadega nii, nagu nad on.
Viido Polikarpus
