Lugedes Eesti võrgumeedia uudiseid, jääb tihtipeale ühte ja teist silma, mis vääriks rohkem tähelepanu ja analüüsimist. Ajaloolasena olen ses suhtes natuke ühekülgne, koondades huvi ajalooteemadele. Ruumi nappus sunnib tegema seda lühidalt, keskendudes olulistele punktidele. Eesti ajalugu koosneb osalt üksikisikute ajaloost. Nende panus mängib suurt osa ja on ka ohus murdeaegadel ning süsteemivahetusel. Pärast Eesti taasvabanemist on olnud palju vaidlusi selle üle, kuidas vaadelda nende panust, kes okupatsiooni ajal tegid koostööd võõrvõimuga. Kuna üleminek toimus suhteliselt rahulikult, piirdudes enamasti verbaalsete lahingutega, siis polnud ka vere, vaid pigem süljevalamist, mis ei paista veel lõppevat.
Nii lihtsalt ei läinud see 1941. aastal, kui toimus sõjaline võimuvahetus. Eks olnud ka tollaste kollaborantide hulgas neid, kes püüdsid aidata kaasmaalasi, kellel oli tekkinud eluohtlikke probleeme kehtiva süsteemiga. Uus okupatsioonivõim käitus rangelt formalistlikult ja ei võtnud tavaliselt arvesse nende eeskostjate palvekirju, vaid eelistas neid kui oma vaenlasi likvideerida.
Olukord oli komplitseeritum viimasel vahetusel, sest paljud kollaborandid kasutasid võimalust poole vahetuseks. Kas nad tegid seda tõelise veendumusega või kameeleonidena, selle üle pole täit selgust. Kuna rahvas on nendega ära harjunud, siis on paljudel probleemideta õnnestunud jätkata uues nomenklatuuris. Mineviku tegevusest püütakse leida ühte ja teist enesekiituse toetamiseks. Nad kannatavad vist anosiasmia – haistmisvõimetuse all, ei märkagi enesekiituse halba lehka?
Neid okupatsiooniaegseid tegelasi kohtab veel igal pool. Nad püüavad igati õigustada oma tegevust. Eriti väites, et kui nad poleks teinud koostööd okupantidega, oleks eestlased venelaste poolt täiesti kõrvale tõrjutud ja keegi poleks nende huvide eest seisnud. On siiski küsitav, kui palju õnnestus see eestlastel, kes olid tavaliselt sunnitud täitma Moskva direktiive? Ei taheta rääkida üsna inimlikust aspektist, et koostöö võimaldas head karjääri, paremaíd elutingimusi ja tuleviku väljavaateid. Tegelikud motiivid jäävad osaliste enda teada, enamiku suhtes tuleb leppida küsimärkidega. Pole ju võimalik tõmmata kriipsu minevikule. Kui nad tegelikult olid varjatult eestimeelsed, nii et ka neil oli rõõmu Eesti taasvabanemise üle, kas siis oli neil absoluutselt vaja kramplikult kinni hoida oma positsioonist ka vabas Ees-tis? Või oli sellest kinnihoidmine juba sovetiajast verre programmeeritud? Vastupidiseks näiteks tuuakse tavaliselt Vaino Väljas, kes pole soovinud vabanenud Eestis mängida poliitilist rolli. Ka mitte kirjutada mälestusi – sellega väldib ta oma mineviku ilustamist, mida teevad mitmed endised parteikaaslased – aga ka valetamist.
Nüüd lahkuvad sovetiaegsed aegamööda, lähevad vist Andrus Kiviräha põrgusse koos Ivan Orava ja teiste vanade Eesti tegelastega mälestusi heietama? Ega nende järeltulijad ei sülita oma hälli. Mõned käbid kukuvad küll kännust kaugemale, aga enamik ikka ligidale. Alles kolmandal põlvkonnal on rohkem vajalikku distantsi, kui ei kordu kollaboratsiooni probleemid.
Need küsimused kerkivad iga sellise lahkuja puhul – ja jäävad enamasti vastuseta. Esitamist pannakse koguni pahaks ja viidatakse sententsile ”De mortuis nil nisi bene” (surnuist räägitakse üksnes head). See ei paista siiski kehtivat endiste Eesti riigijuhtide kohta?
Viimati lahkus 81-aasta vanuses Tallinna Täitevkomitee esimees ehk moodsamalt linnapea (või koguni meer?) 1971-1979 Ivar Kallion. Tema kohta räägitakse ainult positiivselt, ta paistab olevat olnud eestimeelne kommunist. See meelsus võis pärineda lapsepõlvest. Ta kirjeldab ise, kuidas pärast sovetivõimu taastulekut Võrus 1944. aasta augustis vahistati tema kasuisa, kuna ema veeti ööseti ülekuulamisele. Kord oli teda metsas puu külge seotud ja ähvardatud mahalaskmisega. Kasuisa suri vangilaagris. Pärast keskhariduse omandamist jätkas ta Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas cum laude insener-elektrikuna 1955. aastal. Instituudis võttis ta aktiivselt osa komsomolitööst, olles mitu aastat mehaanikateaduskonna komsomolisekretär (Elukiri 11/2003).
Kas ta järgis põhimõtet: kui sa ei suuda oma vastaseid lüüa, siis ühine nendega? Või mängis siin ka mingit osa tunnetus, et sel kombel oli lihtsam tollases elus edasi saada? Kuigi ta ka osales aktiivselt Rahvarindes, polnud tal poliitilisi ambitsioone. Ta eelistas olla naljamees, tema karikatuurikogus oli üle 750 000 taiese. Lisaks on ta avaldanud 50 anekdootide ja humoreskide kogumikku. Oli Ka Eesti Huumoriliidu ja Eesti Inseneride Liidu asutajaliige ning Tallinna Direktorite Klubi asutajaliige ja tegevjuht. Ja koguni vabamüürlane! Nii võiks teda tõepoolest lahterdada positiivselt, erandina, mis kinnitab reeglit? Aga siiski mitte vabadusvõitlejana! Nii on kollaborantide hulgas mitmesuguseid saatusi, aga nende ühiseks tunnusmärgiks jääb küsimärk.
Vello Helk
