Jüri Estam
Koerus avati hiljuti skulptuur Kalju Lepikust, tema sajanda sünniaastapäeva puhul.
Skulptor Elo Liiv on voolinud ühe suurel kivil istuva poisi, kes on süvenenud raamatu lugemisse.
See kuju tundub Liivil hästi õnnestunud olevat.
On teretulnud, et seda tehti, kuna tuletab meelde ununema kippuvat tõika, et ka maapaos viljeleti eestikeelset loomingut.
Sellist meeldetuletamist võivad kõige rohkem vajada noored inimesed, kellest paljud tunduvad elavat ninapidi ja koguni peadpidi oma nutitelefonides.
Nüüdisajal paistavad raamatud ja raamatutarkus peaaegu juba “ohustatud liigid” olevat.
Kirjanduskriitik Janika Kronberg on täheldanud: Lepiku poeetika on “eesti luules asendamatu ja hädavajalik”.
Lepik olla olnud piiritagustest luuletajatest andekaim.
Teda tunti “salamahti kodumaale smugeldatud luulekogude ja nende masinakirjas paljunduste järgi”.
Ta oli vabadusvõitleja, kelle kohta kirjandusteadlane Õnne Kepp on kirjutanud: (Lepiku) “…luulenool on pea poole sajandi jooksul lennanud täpselt ja tabanud valusalt“.
Kõik tema kogud kõnelevad kodumaast ja kodumaa kaotusest.
Lepik oli küll mees, kes ei keerutanud, kuid samas oli tegemist inimesega, kellel oli soe süda ning erakordselt lai haare.
Tänu igal aastal toimuvatele Kalju Lepiku luulevõistlustele võime loota, et Lepiku looming ning mälestus temast jäävad püsima eestlaste teadvuses veel kauaks.
Nüüd võiksime pilgu pöörata aga päevapoliitiliste teemade poole.
Põhja-Euroopas on viimastel päevadel uuesti poleemikat tekitanud küsimus sellest, kuidas parvlaev Estonia võis “tegelikult” uppuda Läänemerel 1994. aastal.
Eesti endise peaprokuröri ja Estonia katastroofi uurija Margus Kurmi ootamatu avaldus, nagu üks rootsi allveelaev oleks Estoniaga kokku põrganud (põhjustades selle laeva uppumise koos 852 ohvriga?) on põhjustanud midagi peaaegu paanikalaadset nii Rootsis kui ka Eestis.
Estonia saaga detaile hakatakse nüüd siis algusest peale jälle lahti harutama, kuid praegu puuduvad selged vastused kahele küsimusele.
Kuidas me võime kindlad olla, et eriti just Rootsi valitsus ei kata tulevikus ettevõetava uue uuringuteringi üksikasjad jälle saladuselooriga, nagu juhtus eelmisel korral?
Tuleb küsida ka seda, kas kogu see praegune näpuga näitamine pole kahjustamas Rootsimaa suhtumist Eestisse ja suhteid meiega, mis on siiani üldiselt positiivsed ja sõbralikud olnud.
Pikaajalises perspektiivis oleks aga olulisem pärida, kuhu Eesti omaenda riigilaevukene praegu teel on, kui jätkata hetkeks veel merenduslike kõnekujundite kasutamisega.
Põhjust selle küsimiseks annab riigieelarve aastaks 2021, mille valitsus äsja Riigikogule esitas.
See on aga möödapääsmatult seotud ka valitsuskoalitsiooni eraldi esineva kavatsusega laenata tublisti raha oma erinevate poliitiliste prioriteetide saavutamiseks järgmise “viisaastaku” jooksul.
Mitmetele inimestele on jäänud mulje korrapäratusest neis kavatsustes.
Kapten kas ei tea päris täpselt, millisel kursil me asume või paljud otsused on sündinud ministeeriumide nõunike kabinettide vaikuses või meile ei taheta rääkida kõiki detaile.
Ometi peaksid riigieelarved sarnanema ülekantud tähenduses inseneride selgetele ehitusjoonistele.
Jutt käib siis kahe miljardi euro suurusest laenust, mida koalitsioon võtta kavatseb.
Parema ettekujutuse andmiseks võiks mainida, et tuleva aasta riigieelarve kulude kogu saldo peaks tulema sellest summast kuus korda suurem.
Ehk siis laenatakse 5 000 euri iga inimese kohta Eestis, nagu nentis Reformierakonna juht Kaja Kallas.
Raadiojakirjanikud sarisaates “Rahva teenrid” heitsid riigieelarveprojektile ette komplitseeritust ja hägusust.
Leiti ka, et valitsus ei allu Riigikogule neis asjus, vaid vastupidi.
Riigikogu peaks asuma juhi rollis, kuid tegelikkuses nõustub see ülevalt alla tema juurde saadetavate otsustega nagu oleks tegemist “fait accompli’ga”.
Ja Kaarel Tarand kommenteeris omakorda: siis, “kui valitsusel oli põhiseaduses määratud viimane võimalus riigikogule üle anda järgmise aasta riigieelarve eelnõu, teadis avalikkus selle sisust vähem kui kunagi varem”.
Reformierakondlased nimetavad seda “laenamise põlistamise eelarveks”.
Majandusprofessor ja eelarvenõukogu esimees Raul Eamets hoiatas: “Me võime sattuda olukorda, kust avastasid ennast Kreeka ja Portugal.”
Kus ka Eesti võib avastada tulevikus, et “meil on sotsiaalkindlustuse ja tervishoiukulud laenuraha peal”.
Selliste suurte laenude puhul, mis jäävad tulevikus ju järgnevatele valitsustele murelapseks kaela, rääkimata maksumaksjatele asetatavast koormast, varitsevad mitmed ohud.
Pole selge, kui sihipäraselt neid laenusummasid tegelikult kasutatakse.
Esineb ka nn “pork barrel’i” oht. “Pork barrel” tähendamaks siis valimislubadusi ja meelisande, nagu näiteks vanaduspensionide erakorralist tõstmist.
Selleks ikka, et võimulolevad poliitikud oma praegustes ameteis jätkata saaksid. Või nii nad loodavad.
Eriti valus selles kontekstis on situatsioon Eesti riigikaitses, mis on olnud märkimisväärselt nõrk juba 30 aastat.
Kaitseministeerium võib küll olla ülepaisutatult suur, kuid kriitilise tähtsusega relvastusehankeid korraldab see asutus harva.
EKRE-lasest rahandusminister Martin Helme propageeris hiljuti kahe-kolme kõige akuutsema kaitsevõimekuse lünga ehk vaakumi täitmist.
Need oleksid absoluutselt kriitilise süsteemina keskmaarakettide soetamine koos rannakaitsevõimekuse loomise, ja mõeldavasti mõningate tankide muretsemisega.
Imelikul kombel ei räägi aga keegi sellest, et Eesti Õhuvägi ei oma ainsatki sõjalennukit, mille all ma peamiselt hävitajaid silmas pean.
Masendav on olnud jälgida neid mitmeid ametiisikuid viimastel nädalatel, kes on kukkunud üksteise järel palavikuliselt seletama, millistel põhjustel Eesti ikka ei saa ja ei saa (“eisaatamine” siis) lähiaastatel meie kaitsmiseks vajalikke relvasüsteeme hankida.
Võiks ju siinkohal lõpetada küünilise naeruga, kui see kõik nii kurb ei oleks.
