Inimõiguste Instituudi installatsioon “Pisarate paat” Tallinnas Vabaduse väljakul 20.-21. septembril 2020. Fotod: Inimõiguste Instituut
Tallinnas Vabaduse väljakul avati pühapäeval, 20. septembril installatsioon “Pisarate paat”, millega meenutati 76 aasta möödumist suurest põgenemisest Teise maailmasõja ajal.
1944. a lahkunud paadipõgenike mälestusinstallatsiooni piirikontuuriks on tolleaegne Eesti, mida ümbritseb juba “raudne piir” ja mahajääjate pisarad.
Läänemerel on kolm paati, mis on täitunud “paadipõgenike pisaratega”, need on teel Soome, Rootsi ja Saksamaale.
Oli ka neid, kes jõudsid küll mereni, kuid ei leidnud põgenemiseks paati või laeva või olid kohad juba täis…
“Installatsiooniga anname au nendele riikidele, kogukondadele ja üksikisikutele, kes eestlasi vastu võtsid ja aitasid.
Täname ka neid eestlasi, kes on võõrsil olles hoidnud Eestit ja tema vabadust oma südameis,” ütles Inimõiguste Instituudi juhatuse esimees Vootele Hansen.
1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist sissetungiva Punaarmee eest 75 000 – 80 000 inimest, Balti riikidest kokku ligi 300 000 inimest.
Suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks, kuna paljud läksid väikeste paatidega üle tormise mere Rootsi ja Soome.
Seetõttu kutsuti põgenenuid ka paadipõgenikeks. Läinute hulgas oli palju inimesi, kes ei näinud oma kodumaad enam kunagi.
Soome põgenes hinnanguliselt 7000 – 9000 eestlast, kust liiguti edasi neutraalsesse Rootsi, kartes tagasisaatmist Punaarmee okupeeritud Eestisse.
Rootsi jõudis 27 000 – 29 000 eestlast, kes olid peamiselt pärit Lääne-Eestist ja saartelt.
1944. aasta hilissuvel ja sügisel jõudis Rootsi Eestist üle 600 laeva ja paadi.
Saksamaale evakueerus erinevatel andmetel 42 000 – 45 000 eestlast, kuid mindi ka piki rannikut või raudteed mööda läbi Läti ja Leedu.
Eestist olid sunnitud lahkuma nii Eesti Vabariigi aegsed kultuuriinimesed, poliitikud, tervishoiutöötajad ning põllumajandus- ja haridustegelased, kuid pooled põgenejatest olid põllumehed, kalurid või töölised.
Suur arv oli ka võõrsile jäänud edasipüüdlevaid ja andekaid noori, kes saavutasid võõrsil hea positsiooni.
Oma uutes asukohamaades moodustasid eestlased erinevaid Välis-Eesti organisatsioone, mis tegelesid eesti kultuuri säilitamise ja koostöös läände jäänud Eesti diplomaatidega omariikluse taastamise eest võitlemisega.
1944. a. suurpõgenemist mälestati Eestis mitmel pool. Tallinna Vabaduse väljakul oli 2 päeva üleval installatsioon “Pisarate paat”.
Lennusadamas on avatud Eesti Meremuuseumi audiovisuaalne näitus “1944- SUUR PÕGENEMINE”, mis räägib saatuse keerdkäikudest ja põgenemisest üle mere, kus saavad kokku Eesti eri paigust teele asunud inimeste unikaalsed lood.
Näitus pakub installatiivset keskkonda ja liigutavaid lugusid, püsiekspositsioonis näeb ka kahte põgenikupaati.
24. septembril mälestatakse suurpõgenemist teabeseminari ja dokumentaallavastusega okupatsiooni ja vabaduse muuseumis Vabamu.
Teabeseminaril „Minna ei taha kuid jääda ei saa“, mis toimub rahvastikuminister Riina Solmani egiidi all, ja mille eestvedaja on ÜEKNi abiesimees Iivi Zajedova, vaadatakse tagasi 1944. aasta sügisele.
Loone Otsa dokumentaallavastuse kaudu ilmuvad publiku ette põgenike koondkujud.
Lavastus põhineb Enn Halliku ja Tiit Lääne mastaapsel kuueköitelisel koguteosel „Meritsi maailma läinud eestlaste lood“, mille sünniloost räägib ajakirjanik ja autor Enn Hallik.
Seminariga tekitatakse ajaloohuvi järgnevate põlvkondade hulgas, räägitakse eesti pagulaste panusest keele ja kultuuri hoidmisel.
Arutletakse ka kodueesti ja väliseesti kogukondade vahelise üksteisemõistmise üle.
VES/ERR
