Alati rõhutame eesti kultuuri säilitamise tähtsust, eriti siin välismaal, kuid võib-olla mitte küllalt eesti keele tähtsust. Tuleb küsimus, mis on tähtsam, kas keel või kultuur. Eriti kuna Eestis tähistati hiljuti emakeele päeva, oleks ajakohane meie emakeele peale mõelda.
“Emakeel on see kuldne võti, mis avab värava meie vanemate ja esivanemate poolt hämaratest aegadest peale kuni tänapäevani loodud kultuuriaaretest varamusse….. innustagem noori kalliks pidama meie emakeelt ja eesti kultuuriväärtusi!” Nii kirjutab Henno Jänes raamatus “Eesti keel”; ta väljendab ennast nii ilusas emakeeles. Eesti keel on üks ilusamaid keeli maailmas. Tal on meloodiline pehme kõla. Internetis oli eesti keel maailma keeltest 16. kohal, aga ta peaks isegi kõrgemal olema!
Pagulasnoored, kes elavad võõrsil ja saavad oma hariduse võõrkeeles, leiavad et kergem on tegutseda selles käesoleva keskkonna keeles. See on arusaadav ja on tõesti kergem, aga see on hooletus, peame võitlema, et eesti keelt hooletusse ei jäeta. Meie, vanema põlvkonna kohustus on, et meie emakeele oskus püsiks, et nooremad põlvkonnad huvi tunneksid selle meie tähtsaima kultuuripärandi – meie emakeele – vastu; et see huvi ei kaoks, vaid isegi kasvaks, et me kõik seda kaunist keelt armastaksime. Keelte oskus on tähtis tänapäevases maailmas ja on kergelt kättesaadav; samuti ka eesti keel.
Eesti keelt kõneleb üle ühe miljoni inimese igal pool maailma kaares. Vanim eestlaste nimetus Aestii esineb juba 1. sajandil p. Kr. Eesti keeles leidub palju saksa, ka balti ja slaavi laensõnu, viimasel ajal ka soome, vene ja ingliskeelseid väljendusi. Peale nõukogude okupatsiooni hakati kasutama eriti palju eestitatud võõrsõnu ja väljendusi, kuna puudus keele korrektuur.
Kuigi 700+ aasta pikkuses ajaloos mitmed Eesti territooriumi vallutajad ja valitsejad jätsid oma jäljed eesti rahvale, eesti keelt ei jõudnud nad siiski hävitada! Rikkalik oli eesti rahvaluule. Need lüürilised rahvalaulud, mida emad laulsid lastele, säilitasid eesti keele ja eesti rahva. Fr. R. Kreutzwaldi “Kalevipoeg” on rahvalauludeks vormitud muinasjutud. See eepos on üks rikkalik eesti rahvalaulu varamu. See on üks omapärane kultuuripärand, ainult üksikutel riikidel on rahvuseeposed. “Tuuled juhtigu sul’ teeda, taevatähed andku tarkust…” Kui ilus on seda lugeda lüüilises eesti keeles! Ükski tõlge ei anna seda mõõtu välja.
Peame ikka kasutama eesti keelt nii kaua kui on inimesi, kes seda oskavad, vaatamata sellele, et välismaal on tihti kergem ennast kohalikus keeles väljendada. Kui eesti keel on püsinud sadu aastaid võõraste valitsuste all, siis peaksime ometi tegema oma parima, et ka praegustes oludes see ilus armas emakeel püsima jääks.
Ei ole mitte küsimus, kas keel või kultuur – keele kaudu elab ja levib ka kultuur. Keel on kõige tähtsam kultuuri väljendus, avades ukse rahvuskultuuripärandile. Teatud piirides saab kultuuri säilitada ka võõrkeeles, kuid keel on rahva identiteet. Kui kaotame eesti keele, siis oleme vaid “eesti juurtega” inimesed, nagu näiteks on suured kogukonnad itaallasi, kes küll marsivad Itaalia lipu all, aga ei räägi itaalia keelt.
Mis on tähtsam, kas keel või kultuur? See võibolla ei olegi hea võrdlus, arvan, et need on nii seotud, et ei saa ühte teisest tähtsamaks pidada. Siin tahan aga just eesti keele tähtsust rõhutada.
Ülle Ederma