Olud on kohutavalt palju muutunud ajast juunist 1949, mil ilmus Vaba Eesti Sõna esimene number. Mind ennast ei olnud siis isegi veel eostatud (my mother was not yet pregnant with me). Tean ainult seda, et mäletan Vaba Eesti Sõna ühe osana mu elust peaaegu algusest saadik. Ma ei olnud veel viie aastane, kui kolisime Saksamaalt Ameerikasse, ja küllap minu lugemisoskus eesti keeles on tingitud arvestataval määral sellest, et isa ja ema olid VESi tellijad.
Ma ei tea, mida ma oleksin teinud Ameerika sõjaväes veedetud aastate jooksul, kui mulle poleks iga nädal postiga tulnud Vaba Eesti Sõna, sest olin sageli sunnitud elama teistest eestlastest – oma sõpradest – kaugel. “Uhke postipoiss sõitis kord maanteel, külast külla, linnast linna viis ta tee. Kõikjal uudiseid tõi postipoiss kaugelt – nüüd vaid möödund ajast mälestus on see.”
Kui Rootsi eestlased soetasid ja avasid Metsakodu suvelaagri aastal 1954, riputati seal üles silt, mis ütles: “Siin algab Eesti Vabariigi territoorium (võlgu ostetud), kus kehtivad Eesti seadused”. Metsakodu sisseõnnistamisele kogunes tol suvel tuhat maapakku sattunud eestlast. Sama kehtis ka meie jaoks. Vaba Eesti Sõna oli “EV territoorium”, kus kehtisid Eesti seadused ja Eesti tavad inimeste jaoks, kes olid kaotanud sisuliselt kõik muu. Kodumaal kestis ikka veel metsavendlus, inimesi arreteeriti, rakendati tsensuuri, aga meil oli tõepoolest VABA eesti sõna.
Vahepeal on palju vett merre voolanud ja paljudel meist puhkavad vanaisad-vanaemad mulla all. Isegi isad-emad on sageli ära läinud, ja suurem osa maapao tingimustes võrsunud “noortest” – kui välja arvata põlvkonnad 4.0 ja 5.0 – on ise ka juba hallipäised.
Enam ei tellita Vaba Eesti Sõna, kuna olid alles hiljuti Ameerikasse saabunud ja su inglise keele oskus veel alles väljakujunemata. Ei otsita Vaba Eesti Sõna veergude kaudu reeglina enam töökohta ja möödas on ka see aeg, mil lehe olemasolu aitas otsida elumärke sõjas kaduma läinud sugulastelt ja sõpradelt.
Ometi tiksub Vaba Eesti Sõna veel ja ilmub edasi. Mina igatahes saan sellest endiselt tuge. Ilma selleta oleks elu kurvem ja raskem.
Jüri Estam