Jutlustab EELK peapiiskop Urmas Viilma. Foto: Kärt Ulman/VES
Tallinnas Jaani kirikus mälestati Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) palvel 19. septembril neid, kes 1944. aastal meritsi ja maitsi pealetungivate Nõukogude vägede eest põgenesid. Paljud jäid põgenemisteele igaveseks. Need, kes kohale jõudsid, alustasid võõra rahva seas oma elu ülesehitamist nullist.
Mälestusteenistuse kava oli südamlik, mälestuspalve kõrvale, mille luges peapiiskop emeeritus Andres Põder, mahtus ka kaunist muusikat (sopran Pille Lill, organist Tiia Tenno ja trompetil Neeme Ots) ning ühislaule: Eespere “Ärkamise aeg”, Vinteri /Vetemaa “Laul Põhjamaast” ja Aaviku /Raudkepi “Hoia, Jumal, Eestit”. Sõna võtsid ÜEKN juhatuse liige Iivi Zajedova, kelle väsimatu veenmine ja suur töö on selle taga, et see mälestuspäev esimest korda Eestis toimus
ning loodetavasti ka traditsiooniks saab. Oma isiklikke mälestusi põgenemisteekonnalt jagas Ilvi Jõe-Cannon.
Kaunil soojal päikesepaistelisel õhtupoolikul kirikus istudes oli raske ette kujutada sügistormides merd ja aega, kus kõik valikud olid halvad. Minna ei tahetud, aga jäämine võis tähendada vangistust, küüditamist või surma.
Hirmu teadmatuse eest oli ka EELK peapiiskop Urmas Viilma valinud oma jutluse teemaks, alustades kirjakohaga piiblist, mis kirjeldab kalurite ehmatust, kui nad Jeesust vee peal tulemas
nägid. Hirm halvab, aga ka kõige suurema hirmu võidab teadmine, et me ei ole kunagi üksi, vaid alati koos jumalaga, rääkis peapiiskop.
Pole Eestis peret, kus ei leiduks põgenikku või küüditatut või kelle perekonda poleks Teine maailmasõda lõhkunud. Ka peapiiskop tõi jutluses näite oma vanaisast Johannesest, keda ta pole kunagi näinud. Johannes saksa armee lendurina oli sunnitud lahkuma koos taganevate
vägedega, lennates enne lahkumist hüvastijäturingi oma kodu kohal, kus tema 2-aastane poeg lennukimürina peale peitu puges. See oli viimane kord ka peapiiskopi isa jaoks oma isa näha. Alles paarkümmend aastat hiljem jõudis nendeni teade, et hukkunuksarvatud mehel oli siiski õnnestunud Kanadasse jõuda ning seal lõi ta endale uue pere … Peapiiskop Viilma sõnul oli tema ainus kontakt oma vanaisaga siis, kui ta aastakümneid hiljem tema haual Kanadas palvetas.
Aga hoolimata kogu meie rahva tragöödiast oleme me ikka täna siin, jätkas peapiiskop, ja mitte ainult ajaloos. See näitab, et jumalal on meie jaoks omad plaanid. Rahva ja riigina peame me mäletama, mälestama ja õppima, kuid mitte seisma jäämiseks, vaid edasi minemiseks. Oleme üks rahvas ja meid kannab armastus oma maa ja rahva, oma keele ja kultuuri vastu.
Iivi Zajedova rõhutas oma sõnavõtus, kui oluline on sellise riikliku mälestuspäeva sisseseadmine, kus me mõtleme neile kümnetele tuhandetele kaasmaalastele, kes 1944. a. sügisel Eestist põgenema olid sunnitud. Ja sellele, mis järgnes. Ja mõtleksime ka sellele, mis neist sai, kes kohale jõudsid. Algas ju varsti peale raudse eesriide kukkumist vaikne ja visa teavitustöö okupeeritud Eesti olukorrast, millest kasvas välja aastakümneid kestnud võitlus Eesti vabaduse eest.
Ilvi Jõe-Cannon kirjeldas mälestusteenistusel põgenemisteekonda osaleja silmade läbi, oli ta siis peaaegu seitsmene, kui ta koos ema ja kahe õe ja vennaga Eestist põgenema oli sunnitud.
“Ma ei suuda seda tänase päevani uskuda, et me sõjakeerises jäime ellu tollel nädalapikkusel teekonnal Kirde-Saksamaalt edelasse. Ema kandis süles mu aastavanust õde. Mu peaaegu 14-aastane vend kandis kohvrit kodust kaasa võetud toiduga. Mina, tollal kuu jagu puudu seitsmendast eluaastast, pidin õlgadel kandma ema talvemantlit, mille peal meie, lapsed, magasime. Mu kolmeaastase õe ülesandeks oli meist mitte maha jääda, “ nii kirjeldas Jõe-Cannon pilte põgenemisteekonnalt, mida ta aastaid hiljem ema jutu järgi üles kirjutas.
Mälestusteenistusel oli mitmeid Ameerika ja Kanada eestlasi, nii neid, kes ise põgenemisteekonna läbi teinud kui neid, kes juba võõrsil sündinud. Kohal oli endine president Arnold Rüütel ja mõned Riigikogu liikmed. Enamus osalejatest olid vanema põlve esindajad, kuid oli ka nooremaid, kelle jaoks loodetavasti ajalugu veidi elavamaks selle mälestusteenistusega sai.
Kärt Ulman
Tallinn
